Kundera "Olemise talumatu kergus" (1984)

"Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele."

"Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu, et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes), vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes)."

"Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. "

"Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks."

"Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest
metafoorist. "

"Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomašele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab Terezaga elada või ta ei taha elada, Tereza oli kõik ise otsustanud."

"Ta silmitses ennast ja kujutles, et tema nina suureneks iga päev millimeetri võrra. Mitme päeva pärast oleks tema nägu tundmatuseni muutunud?
Ja kui ka tema muud kehaosad hakkaksid suurenema ja vähenema, nii et Tereza muutuks täiesti tundmatuks, kas oleks see veel tema, kas oleks see veel Tereza?
Muidugi. Ja kui ka Tereza üldse ei sarnaneks Terezaga, tema hing selles kehas oleks ikkagi samasugune, ainult vaataks hämmastusega, mis sünnib kehaga. Aga missugune oleks siis Tereza ja tema keha vahekord? Kas tema keha võib üldse pretendeerida nimele Tereza? Ja kui ta sellele pretendeerida ei või, mis nime ta enda kohta siis kehtivaks peab? Kas ainult midagi kehatut, immateriaalset?
Need on ikka ja jälle samad küsimused, mis keerlevad Terezal peas juba lapsepõlvest saadik. Tõeliselt tähtsad küsimused ongi nimelt ainult need, mida võib formuleerida ka laps. Üksnes need kõige naiivsemad küsimused on tõeliselt tähtsad. Need on küsimused, millele ei ole vastust. Küsimus, millele ei ole vastust, on barjäär, millest pole võimalik kaugemale minna. Teisiti öelduna: just küsimustega, millele pole vastust, ongi määratletud inimlikud võimalused, ongi paika pandud inimliku eksistentsi piirid."

"Kui veini juures aetud eravestlus avalikustatakse raadio kaudu, siis tähendab see seda, et maailm on muutunud koonduslaagriks.
Tereza kasutas seda sõna juba lapsepõlvest, kui ta tahtis öelda, missugusena näib talle elu nende perekonnas. Koonduslaager on maailm, kus inimesed elavad kogu aeg üksteise kõrval, nii päeval kui ka öösel. Julmused ja vägivald on ainult tema sekundaarseks (ja mitte sugugi paratamatuks) iseloomujooneks. Koonduslaager tähendab eraelu täielikku likvideerimist."

"Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas emes jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus."

"Sabina pilk langes kivile, mis lebas eemale tõstetult haua kõrval. See kivi ajas talle hirmu peale, nii et ta tõttas koju. Ta mõtles kogu päeva sellele kivile. Mispärast oli see teda nii väga kohutanud?
Ta vastas endale: Kui haud on kaetud kiviga, ei pääse koolnu enam eales välja. See pole ükskõik: Kui me veeretame hauale kivi, tähendab see, et me ei taha, et koolnu tagasi pöörduks. Raske kivi ütleb koolnule: "Jää sinna, kus sa oled!"
Sabina meenutas oma isa hauda. Tema kirstul on mullaküngas, mullast kasvavad lilled ja vaher sirutab kirstu poole oma juuri, nii et võime mõelda, et koolnu nende lillede ja juurte abil tuleb hauast välja. Kui aga oleks isa olnud kiviga kaetud, iialgi poleks Sabina saanud temaga mõtteid vahetada, iialgi poleks ta saanud kuulda puuvõrra kohinas isa häält, mis oli talle andestanud."

ESIMENE OSA

1
"Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida me oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab öelda see hullumeelne müüt?
Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varju sarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu sõdagi kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.
Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sõjas neljateistkümnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?
Muutub: sellest saab rahn, mis kõrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.
Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre’i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult ükskord ajaloos esinenud Robespierre’i ja Robespierre’i vahel, kes igavesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.
Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.
Mind valdas hiljuti uskumatu tunne: ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust: need mee- nutasid mulle nimelt lapsepõlve; see möödus mul sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?
Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis põhineb peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud."

Roy "Väikeste asjade jumal" (1997)

"Nad, Estha ja Rahel, ei olnud kunagi eriti sarnased, ja isegi siis, kui nad olid kiitsukeste käsivartega lapsed, lamedarindsed, kõhud usse täis ja tukad Elvis Presley moodi sätitud, ei pruukinud ei sugulased, näol kramplik naeratus, ega Ayemenemis tihti annetusi korjamas käinud jakobiitliku kiriku preestrid ajada oma tavalist "kes on kes?" või "kumb on kumb?" juttu.
Segiajamine oli sügavam, asus hoopis varjatumas paigas. Neil varastel vormitutel aastatel, mil mälu oli alles äsja loodud, mil eelu oli täis Algusi ega tundnud Lõppe, ja Kõik oli Igavene, mõtlesid Esthappen ja Rahel endist koos kui Minast, ja eraldivõetuna, üksikult kui Meist. Juskui oleksid nad haruldased siiami kaksikud, füüsiliselt lahutatud, ent ühise identiteediga. Nüüd, kõik need aastad hiljem, mäletab Rahel, kuidas ta ühel ööl Estha naljaka unenäo peale itsitades üles ärkas.
Ta mäletab ka teisi asju, mida tal polnuks õigust mäletada.
Ta mäletab näiteks (kuigi teda ennast seal ei olnud), mis Apelsinilimonaadi Onu Esthaga Abilashi kinos tegi. Ta mäletab tomativõileibade maitset- Estha võilebade maitset, mida sõi Estha- Madrase postirongiga Madrasesse sõites.
Ja need on ainult väikesed asjad.
Nojah, nüüd mõtleb ta Esthast ja Rahelist kui Neist, sest eraldivõetuna ei ole nad kumbki enam Need, kes nad olid või eales arvasid Neist saavat.
Eales.
Nüüd on nende elul vorm ja sisu. Esthal oma ja Rahelil oma.
Piirid, Ääred, Jooned, Servad ja Mõõdud on mõlemi silmapiirile ilmunud nagu salk trolle. Lühikesed olevused pikkade varjudega, valvamas Ähmastunud sihti. Nende silmade alla on tekkinud lauged poolkuud ja nad on niisama vanad kui Ammu, kui ta suri. Kolmkümmend üks.
Ei vanad.
Ei noored.
Arvestatavalt suretavas vanuses."

Coelho "Veronika otsustab surra" (1998)

"Veronika oli tähele pannud, et paljud, keda ta tunneb, on rääkinud teiste läbielamisest tooni, nagu oleks neil siiras huvi aidata, aga sisimas tunnevad nad teiste kannatustest heameelt, sest see kinnitab kui õnnelikud nad ise on ja kui helde on elu nende vastu olnud."

"Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada."

"Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on."

"Tänapäeval on lipsust saanud orjuse, võimu ja ükskõiksuse sümbol... Lipsu ainus funktsioon seisneb selles, et kui koju jäädes ta kaelast ära tirida, tekib tunne, et oled millestki vabanenud, kuigi ei tea täpselt, millest."

"Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud?"