J. Fowles "Liblikapüüdja"

Ainus asi, mis tõesti loeb, on see, et sa millesegi tõesti usud ja selle järgi ka elad - nii kaua kui see on midagi enamat kui usk iseenda heaolusse

Kõige põlastusväärsem on irduda elust põhjusel, et see sind ei rahulda.

Ta on nagu kaunis joonistus millestki inetust. (Miranda kommentaar nägusa, kuid labase ja võltsi noormehe kohta.)

Jumal on võimetu. Ta ei suuda meid armastada. Ta vihkab meid, sest ta ei suuda meid armastada.

See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad

"Mis vesi kehale, see eesmärk vaimule," lugesin hiljuti lehest (päeva aforismina). Julgen väita, et see on tõesti tõsi. Kui Mirandast sai minu elu eesmärk, siis osutus, et ma polnud viletsam kui iga teine mees.

Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda. 

"Nad on ilusad, aga neid on nukker vaadata."
Iga asi on kurb, kui sa ta kurvaks teed, tõrjusin ma.
"Aga tegija oled sina!" Ta vaatas mulle üle kasti trotsivalt otsa. "Kui palju liblikaid sa oled tapnud?" 
Sa ju näed ise.
"Ei näe. Ma mõtlen kõiki neid liblikaid, kes nendest oleks ilma tulnud, kui sa oleksid neil lasknud elada. Ma mõtlen kogu seda elavat ilus, millele sa oled lõpu peale teinud."
Kes seda oskab öelda.
"Sa isegi ei jaga seda kellegagi. Kes neid siin näeb? Sa oled nagu ihnur, sulged kõik selle ilu nendesse kastidesse."

"Me kõik tahame asju, mida me ei saa. Iga vähegi viisakas inimolend lepib sellega." - Me kõik haarame, kust saame, vaidlesin vastu. Ja kui me enamiku aega oma elust pole suurt midagi saanud, siis teeme selle tasa, enne kui on hilja. 

"Vihkan teadlasi," jätkas ta. "Ma vihkan inimesi, kes kõiksugu asju koguvad ja lahterdavad ja neile nimesid annavad ning nad siis unustavad. Sedasama tehakse pidevalt ka kunstis. Maalikunstnikku nimetatakse impressionistiks või kubistiks või veel kellekski ja siis paigutatakse ta kuhugi lahtrisse ega võeta teda enam elava iseseisva kunstnikuna."

"Nad on elutud." Ta heitis mulle kummalise kõõrdpilgu. "Mitte ainult need. Kõik fotod. Kui midagi joonistad, siis hakkab see elama, aga kui sa seda pildistad, siis ta sureb."
See on nagu kiretu ülestähendus, sõnasin ma. "Jah, läbinisti kuiv ja elutu." 

"See on neist kõige viletsam," teatas ta. "See on tüüpiline kunstiüliõpilase oskuslikult tehtud pildike. Aga üks neist on hea," lisas ta. "Tean, et ta on hea. Ta on sada korda enam väärt kui kõik teised kokku. Kui sa selle kolme korraga ära arvad, saad ta lausa muidu endale, kui ma siit minema lähen." 
Pilt, mis nii hea oli, tundus mulle alles lõpetamata, võimatu oli aru saada, mis puuviljad sellel pidid olema, ning kogu pilt oli kuidagi vildak. 
"Sellel pildil olen peaaegu jõudnud sinnamaani, et seal kujutatud puuvilja kohta midagi öelda. Tegelikult ma seda küll ei ütle, kuid on aimata, et võiksin öelda. Tajud sa seda?"
Ega ei taju küll, tunnistasin.
Ta läks ning võttis ühe kunstialbumi Cezanne'i maalidega.
"Näed," osutas ta ühele värvilisele pildile, mis kujutas taldrikut õuntega. "Ta ei näe üksnes kõike nende õunte kohta, vaid kõigi õunte ning vormi ja värvi kohta üldse."

"Sul ei teki kellegagi mingit kontakti, aga temal on see kõigiga. Te olete mõlemad võrdselt rikutud."

"Sa põlgad tegelikke kodanlikke klasse nende snooblike harjumuste ja arvamuste pärast. On ju nii? Aga sul endal pole muud asemele panna kui oma tühipaljas keeldumine mõelda siivutuid mõtteid või teha siivutuid tegusid või mis tahes viisil siivutult käituda. Tead, et kõik suured kunstiteosed ajaloos ja kõik ilus siin elus, mida sa nimetad siivutuks või mis vähemasti on sündinud tunnetest, mis sinu keele s on siivutud- nad on sündinud kirest, armastusest, vihkamisest, tõest."
Ma ei tea, millest sa räägid.
"Küllap sa juba tead. Miks sa pead alati kasutama tobedaid sõnu nagu siivutu, kena, sünnis, õige? Miks sa peaksid nii kangesti muretsema, mis on sünnis? Sa oled nagu mõni armetu vanatüdruk, kelle meelest on abielu liiderlik ja ka kõik muu peale tassi lahja tee kuskil umbses toapugerikus. Miks sa küll elult kogu rõõmu ära võtad? Miks sa küll kogu ilu hävitad?"
Tajusin, et kogu meie ajastu on üks pettus ja teesklus. See, kuidas aina räägitakse tašisimist ja kubismist ning sellest ja tollest -ismist. Ja kõik need pikad käibefraasid- selgusetud sõnakämbud ja -ühendid. Kõik ainult selleks, et varjata tõsiasja, et kas oskad maalida või ei oska.
Pead alati looma. Kui sa millessegi usud, siis pead tegutsema. Oma tegudest rääkimine onsama, mis veel maalimata piltidega hooplemine. Kohutavalt halb komme. 


Palvetamine rahustab mind. See petlik usk vähemasti. See on nagu arvutamine, kui palju oled raha raisanud ja kui palju on veel alles.

„Unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult juhtuda.“

"Asjad on minu jaoks kas ilusad või inetud. Kas sa ei saa siis sellest aru? Ma ei mõtle heale ega halvale, vaid ainult ilusale ja inetule. minu silmis on paljud õiged asjad inetud ja paljud ebaõiged asjad kaunid." 

"Kuulumine nõuab kahte poolt. Ühte, kes annab ja teist, kes võtab, mida antakse. Sa ei kuulu mulle, sest ma ei saa sind omaks võtta. Ma ei saa sulle midagi vastu anda." 

"Mitte vähimatki heli. Mul tekib tunne, nagu ootaksin kogu aeg midagi. Olen elus. Elus nii, nagu surmgi on elus."

"Kõige enam tunnen puudust päevavalgusest. Ma ei suuda elada valguseta. Kunstlik valgus- see on läbinisti pettus, see peaaegu sunnib igatsema pimedust."

Ta sunnib mind tooni muutma, tekitab minus tahtmise tema ümber tantsida, teda segadusse viia, sõgestada, tummaks rabada. Ta on nii pikkade juhtmetega, nii kujutlusvõimetu, nii elutu. Nagu tsinkvalge. See on nagu mingi hirmuvalitsus, mis tal minu üle on. Ta sunnib mind end alatasa muutma, näitlema. Suurustlema. See on nõrkade inimeste vastik hirmuvalitsus. Tavainimene on tsivilisatsiooni nuhtlus.

Vägivald ja jõu kasutamine on patt. Kui ma võtan kasutusele vägivalla, siis laskun tema tasemele. See tähendab, et mul pole tõelist usku mõistuse jõusse, osavõtlikkusse ja inimlikkusse. --- Ma olen kõlbeline inimene ega häbene seda. Ma ei lase Calibanil end kõlblusetuks muuta, ehkki ta väärib igati mu vihkamist ja viha ning kirvega pähe saamist.

See, mida ma kirjutan, ei kõla loomulikuna. See on, nagu püüaksid kaks inimest vestlust üleval hoida. 
Joonistamisega on täpselt vastupidi. Tõmbad joone ja taipad kohe, kas see on hea või halb. Aga kirjutad rea ja sulle tundub, et see on õige, ent hiljem loed seda uuesti teise pilguga.

Ta on inetuse võrdkuju. Aga inetust inimeses ei saa puruks lüüa.

Tahaksin maalida nagu Berthe Morisot. Ma ei mõtle tema värve ega vorme ega üldsegi midagi konkreetset, vaid tema lihtsust ja valgust. Ma ei taha olla andekas ega silmapaistev ega "mõjukas" ega taha saada meeskriitikute saamatu analüüsi objektiks. Tahan maalida päikesepaistet laste nägudel, lilli põõsastaras või tänavat pärast aprillivihma. 
Asjade tuuma. Mitte asju endid.
Valguse värelemist kõige väiksematelgi asjadel. 

See on nagu jalgpalliski. Kaks vastasmeestkonda võivad tahata teineteist lüüa, vastastena võivad nad teineteist isegi vihata, ent kui keegi tuleb ja väidab, et jalgpall on totter, et seda pole mõtet mängida ega sellest midagi pidada, siis tekib nende vahel kokkukuuluvustunne. Tunne ongi ainus asi, mis loeb.

Vahest on see lihtsalt tema tundmine. See, et ma temast nii palju tean. Ja kui ühte inimest tunned, sis muudab see ta automaatselt lähedaseks. Isegi siis, kui sa teda teisele planeedile saadaksid. 

Poliitilistelt veendumustelt pead olema vasakpoolne, sest kõigile oma vigadele vaatamata on sotsialistid ainsad, kes millestki hoolivad. Nad tunnevad muret, nad tahavad maailma paremaks muuta.


„Nii poliitikas kui ka kunstis ja igal pool mujalgi ei tohi sallida seda, mispole tõeline ega sügav ega vajalik. Tobedate tühiste asjade jaoks lihtsalt ei jätku aega. Elu tuleb elada tõsiselt. Ei tohi vahtida tobedaid filme, isegi kui tahaksid, ei tohi lugeda kõmulehti, ei tohi kuulata rämpsu raadiost ega vaadata seda televiisorist, ei tohi raisata aega tühjaks lobisemiseks. Elu tuleb kasutada. „

Võrreldes joonistamise, maailmise ja raidkunstiga, on sõnad nii tahumatud, nii hirmus primitiivsed: "Istusin voodil ja tema istus ukse kõrval ja vestlesime. Veensin teda kasutama oma raha enda harimiseks, ning ta lubas seda teha, aga ma pole selles eriti kindel." Mu jutt on nagu mingi segane värviplötserdis.
Nagu püüaksin katkise grafiitpliiatsiga joonistada.

Enamik naisi tahab midagi hästi teha. Hästitegemine on juba nende loomuses, ja selle all mõtlevad nad osavust, vaistu, head maitset ja teab mida veel. Nad ei mõista üldsegi mitte, et kui tahad jõuda endas viimse piirini, siis pole sulle tähtis, millise tegeliku vormi su kunst omandab. Ükskõik mida sa kasutad- sõnu või värve või helisid. Mida tahes. See on nagu häälgi, seletas ta. Sa lepid oma häälega ja räägid sellega, sest sul pole valikut. Ent oluline on hoopis see, mida sa ütled. Just see eristab kogu tõelist kunsti kõigest ülejäänust. Tehniliselt täiuslikke vennikesi on igal ajastul jalaga segada olnud. 

Kriitikud muudkui räägivad tehnilisest meisterlikkusest, jätkas ta. See jutt on täielik jama. Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavamasse südamesse. Sina aga pole siin teinud muud kui hulga väikesi aknaid südamesse, mis on tulvil teiste moodsate kunstnike pilte. Sa ütled siin midagi Nicholsonist või Passmore'ist. Mitte iseendast. Sa kastutad kaamerat. 

Miks peaks iga eluhoogne ja loov ja hea inimene kannatama üleüldise ümbritseva kujutlusvõimetuse all?Oma praeguses olukorras olen mina just tüüpiline näide. Olen kannataja. Vangistatud, kasvuvõimetu. Selle salaviha võimuses, selle maailma Calibanide vastiku, veskikivina lasuva kadedusekoorma meelevallas. Sest nad kõik vihkavad meid, vihkavad seepärast, et me oleme teistsugused, et me pole nemad, et nende ringkond pole nagu meie. Nad jälitavad meid, tõrjuvad meid välja, panevad meid põlu alla, irvitavad meie üle, haigutavad meid nähes, nad sulgevad meie ees silmad ja kõrvad. Nad on valmis tegema mida tahes, et meid mitte märgata ega austada. Nad lömitavad meie hulgast pärinevate suurte meistrite ees pärast nende surma. Nad maksavad tuhandeid Van Goghi ja Modigalani piltide eest, millele nad nende maalimise ajal oleksid sülitanud. Nende üle laginal naernud. Labast nalja heitnud. Ma vihkan neid.
Vihkan harimatuid ja võhiklikke. Vihkan ülespuhutud ja võltse. Vihkan kadedaid ja vihakandjaid. Vihkan jämedakoelisi ja alatuid ja kitsarinnalisi. Vihkan kõiki tavalisi juhme tühiseid inimesi, kes ei häbene oma juhmust ega tühisust. 
Armastan ausust ja vabadust ja eesmärgile pühendumust. Armastan luua, teha elada täisverelist elu, armastan kõiki, kes lihtsalt ei istu ja ei jälgi ega matki, kelle südames pole kõik kustunud. 

Vist tean nüüd, et Jumal ei sekku millessegi. Ta laseb meil kannatada. Kui palud endale vabadust, siis toob palvetamine ise sulle kergendust, või saabub vabadus asjade käigu tõttu nagunii. kuid Jumal ei kuule sind. Tal puudub kõik inimlik, nagu kuulmine või nägemine, kaastunne. See tähendab, võib-olla lõigi Jumal maailma ja põhilised aine- ja evolutsiooniseadused. Aga ta ei saa hoolida igast üksikolendist. Ta on seadnud asjad nii, et mõned on õnnelikud ja mõned kurvad, mõnel veab ja mõnel mitte. Ta ei teagi, kes on kurb ja kes ei ole, ning ta ei hooligi sellest. Seega pole teda tegelikult olemas. 

Loomisvõimetu inimene pluss loominugvõimalused teevad kokku pahelise inimese. 

Kirjutad seda, mida kuulda tahad. 
Imelik asi- kui ennast joonistad, siis niiviisi ei ole. Ei teki kiusatustki tüssata. 

I. McEwans "Amsterdam"

Kunagi oli eneseupitamine tõepoolest iseenesestmõistetav ja ahnus ning silmakirjalikkus igapäevased asjad. Nüüd me elame aga palju intelligentsemal, palju kaastundlikum ja tolerantsemal  ajal, ning iga, ükskõik kui avalikul positsioonil oleva inimese isiklik ja kahjutu harrastus ei ole, on kohatu ka vanamoodne šantažeerimiskunst ja oma veatust rõhutav käre moraliseerimine.

 Nii idiomaatilises ja nüansseeritud keeles, kui seda on inglise keel, on valetõlgendused kerged tulema. Piisab vaid rõhu nihutamisest, kui tegusõnast saab nimisõna, teost asi; omadus, sõltuvalt lausest muudab sisu. Perfektsusest- täiuslikust, tehniliselt suurepäraselt, hästi teostatud teost – saab ainsa lingvistilise hoobiga perfektsus- täisminevikulisus, möödunud, olnu.

Ajakirjandus on teatud mõttes nagu teadus: kõige paremad ideed jäävad püsima nii ehk teisiti ja intelligente opositsioon ainult karastab neid.

Aeg-ajalt, kui rong kiirust lisades Londonist kaugenes, oli näha maastikku ja sellega koos ilu algeid või vähemalt mälestust ilust, ent sekundi jagu hiljem kadus seegi jõkke- mida hoidsid vaos betoonist kaldad- või ei tea kust ilmunud põllumajanduslikku kõnnumaasse, mida ei ääristanud ükski hekk ega puu, ainult maanteed, uued maanteed, mis sondeerisid väsimatult, häbitult pinda, justkui olekski ainus asi, mis üldse midagi loeb, olla kusagil mujal. Võttes arvesse kõikide teiste elusvormide heaolu maapeal oli inimene kui eksperiment mitte lihtsalt ebaõnnestunud; see oli olnud algusest peale viga.

J. Marias "Nii valge süda"

 Võib-olla just sellepärast me loemegi romaane ja ajalookroonikaid ja vaatame filme: et leida analoogiat, sümbolismi, et ära tunda, mitte et midagi uut teada saada. Jutustamine moonutab, ja kui me sündmusi umbes jutustame , siis me moonutame neid, me vääname neid ja pöörame nad vahel lausa vastupidiseks, sest kõik jutustatu muutub ebatõenäoliseks, ebamääraseks isegi siis, kui see on tõsi; tõde ei sõltu sellest kas miski tegelikult oli olemas või toimus, vaid sellest, kas see jääb varjatuks, teadmata ja ümber jutustamata, sest niipea kui seda jutustatakse, näidatakse või ilmutakse, ükskõik kui tõelähedaselt seda ka ei tehtaks, kas televisioonis või ajalehes, kas tegelikkuses või elus või lausa tegelikus elus endas, muutub toimunu kohe osaks mingist analoogiast või mingiks sümboliks, ja fakte pole enam olemas, on vaid millegi äratundmine. Ehkki öeldakse, küllap tõde juba välja tuleb, ei ole see tegelikult nii, sest ainus tõde on just see, mida keegi ei tea, mida teistele edasi ei anta, mida sõnade ega kujundite keelde ei tõlgita ja mis jääbki varjatuks, ilmutamata.

Kui mitte kedagi mitte kunagi mitte millekski ei sunnitaks, siis jääks maailm seisma, kõik hulbiksid igavesti üleüldises kõhkluses ja määramatuses. Inimesed tahavad ainult magada, enneaegne kahetsus halvab meid, sest on nii õudne kujutleda, mida võivad kaasa tuua sammud, mis meil veel astumata on; sellepärast ongi poliitikud nii hädavajalikud- peavad tegema otsuseid, mida teised iialgi ei teeks, kuna nad on tardunud kahtlustesse ja tahtejõuetusse.

 Mul oli tõepoolest kiire, kuna ma teadsin, et seda, mis mul praegu kuulmata jääb, ei kuule ma enam mitte iialgi: seda siin ei saa uuesti ette mängida nagu lindistuse kuulamisel või video vaatamisel, kus linti saab alati tagasi kerida, vaid siin läheb iga tabamata ning mõistmata jäänud sosin igaveseks ajaks kaotsi. Sellepärast ongi halb, et meiega juhtub nii palju asju, mis jäävad talletamata, veel enam, mis jäävad ka teadmata, nägemata ja kuulmata: neid hiljem taastada ei ole enam võimalik. Kui me ei olnud ühel teatud päeval koos, siis täpselt selsamal päeval koos olla ei saa me enam mitte iialgi; kui meile helistati ja taheti midagi öelda, meie aga ei võtnud toru, siis see jääb alatiseks ütlemata, igatahes neidsamu sõnu ja täpselt sellessamas meeleolus ei öelda enam kunagi; tulevikus on kõik juba pisut erinev või täiesti erinev üksnes seetõttu, et argus ei lasknud meil mõne inimesega rääkida. Aga isegi siis, kui me olime telefonihelina ajal kodus või kui me julgesime rääkida, saime oma hirmust võitu ja unustasime kõik riskid, isegi siis ei kordu see enam mitte iialgi ning järelikult jõuab ükskord kätte hetk, mil on ükskõik, kas me olime koos või ei olnud, kas me võtsime telefoni või ei võtnud, kas me julgesime kellegagi rääkida või olime vait. Isegi kõige sügavamale meelde sööbinud asjadel on oma kestus, täpselt samuti nagu ka neil, mis ei jäta endast mingit jälge, või isegi neil, mis jäävadki toimumata.

Mõnikord on mul tunne, et tegelikult ei juhtugi midagi, sest miski ei juhtu ju muust sõltumatult, miski ei kesta, ei ole igavene ega püsi ka igavesti meeles, ning ka kõige üksluisem ja rutiinsem elu tühjendab ja eitab iseennast oma näivas kordumises seni, kuni enam miski ega keegi pole see, mis nad varem olid; maailma mannetut ratast ajavad ringi mäluta olendid, kes kuulevad, näevad ja teavad vaid asju, mida ei räägita, mis ei juhtu, mis pole tunnetatavad ega tõestatavad. See, mis on, ei erine sellest, mida tegelikult polegi; see, mille me käest laseme või tähelepanuta jätame, ühtib sellega, millest kinni haarame ja millesse klammerdume; kogetu on sama mis see, mida me proovinud pole - ja ikkagi kulub terve meie elu valimise, äraütlemise ja sorteerimise peale, kulub piiride tõmbamise peale asjade vahele, millel tegelikult vahet ei ole, mida aga meie püüame üksteisest eristada, sest ainult nii saab meie loost üks terviklik lugu, mida on võimalik meelde jätta ja ümber jutustada.

Mingile teole ässitamine pole ju muud kui sõnad, omanikuta sõnad, mida saab tõlkida, mis korduvad häälest häälesse, keelest keelde ja sajandist sajandisse, alati ühed ja samad ning alati õhutamas inimesi ühtedele ja samadele tegudele, nii kaua kui maailmas on olnud inimesed, on olnud keeli ja kõrvu, mis neid sõnu kuulevad. Ühed ja samad teod, millest keegi kunagi ei tea, kas ta tegelikult tahabki nende täideviimist või ei, alati tahtmatud teod, mis tegelikkuseks saades enam sõnadest ei sõltu, nad kustutavad sõnad maha ning jäävad irdu kõigest, mis oli enne ja tuleb pärast, sest teod on ainulised ja pöördumatud, sõnu aga saab üle rõhutada ja üle korrata, neid võib ka ümber lükata või ümber öelda, maha salata või tagasi võtta, ja lõpuks võivad sõnad ka muunduda või ununeda.