"Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu, et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes), vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes)."
"Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. "
"Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks."
"Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest
metafoorist. "
"Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomašele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab Terezaga elada või ta ei taha elada, Tereza oli kõik ise otsustanud."
"Ta silmitses ennast ja kujutles, et tema nina suureneks iga päev millimeetri võrra. Mitme päeva pärast oleks tema nägu tundmatuseni muutunud?
Ja kui ka tema muud kehaosad hakkaksid suurenema ja vähenema, nii et Tereza muutuks täiesti tundmatuks, kas oleks see veel tema, kas oleks see veel Tereza?
Muidugi. Ja kui ka Tereza üldse ei sarnaneks Terezaga, tema hing selles kehas oleks ikkagi samasugune, ainult vaataks hämmastusega, mis sünnib kehaga. Aga missugune oleks siis Tereza ja tema keha vahekord? Kas tema keha võib üldse pretendeerida nimele Tereza? Ja kui ta sellele pretendeerida ei või, mis nime ta enda kohta siis kehtivaks peab? Kas ainult midagi kehatut, immateriaalset?
Need on ikka ja jälle samad küsimused, mis keerlevad Terezal peas juba lapsepõlvest saadik. Tõeliselt tähtsad küsimused ongi nimelt ainult need, mida võib formuleerida ka laps. Üksnes need kõige naiivsemad küsimused on tõeliselt tähtsad. Need on küsimused, millele ei ole vastust. Küsimus, millele ei ole vastust, on barjäär, millest pole võimalik kaugemale minna. Teisiti öelduna: just küsimustega, millele pole vastust, ongi määratletud inimlikud võimalused, ongi paika pandud inimliku eksistentsi piirid."
"Kui veini juures aetud eravestlus avalikustatakse raadio kaudu, siis tähendab see seda, et maailm on muutunud koonduslaagriks.
Tereza kasutas seda sõna juba lapsepõlvest, kui ta tahtis öelda, missugusena näib talle elu nende perekonnas. Koonduslaager on maailm, kus inimesed elavad kogu aeg üksteise kõrval, nii päeval kui ka öösel. Julmused ja vägivald on ainult tema sekundaarseks (ja mitte sugugi paratamatuks) iseloomujooneks. Koonduslaager tähendab eraelu täielikku likvideerimist."
"Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas emes jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus."
"Sabina pilk langes kivile, mis lebas eemale tõstetult haua kõrval. See kivi ajas talle hirmu peale, nii et ta tõttas koju. Ta mõtles kogu päeva sellele kivile. Mispärast oli see teda nii väga kohutanud?
Ta vastas endale: Kui haud on kaetud kiviga, ei pääse koolnu enam eales välja. See pole ükskõik: Kui me veeretame hauale kivi, tähendab see, et me ei taha, et koolnu tagasi pöörduks. Raske kivi ütleb koolnule: "Jää sinna, kus sa oled!"
Sabina meenutas oma isa hauda. Tema kirstul on mullaküngas, mullast kasvavad lilled ja vaher sirutab kirstu poole oma juuri, nii et võime mõelda, et koolnu nende lillede ja juurte abil tuleb hauast välja. Kui aga oleks isa olnud kiviga kaetud, iialgi poleks Sabina saanud temaga mõtteid vahetada, iialgi poleks ta saanud kuulda puuvõrra kohinas isa häält, mis oli talle andestanud."
"Ta silmitses ennast ja kujutles, et tema nina suureneks iga päev millimeetri võrra. Mitme päeva pärast oleks tema nägu tundmatuseni muutunud?
Ja kui ka tema muud kehaosad hakkaksid suurenema ja vähenema, nii et Tereza muutuks täiesti tundmatuks, kas oleks see veel tema, kas oleks see veel Tereza?
Muidugi. Ja kui ka Tereza üldse ei sarnaneks Terezaga, tema hing selles kehas oleks ikkagi samasugune, ainult vaataks hämmastusega, mis sünnib kehaga. Aga missugune oleks siis Tereza ja tema keha vahekord? Kas tema keha võib üldse pretendeerida nimele Tereza? Ja kui ta sellele pretendeerida ei või, mis nime ta enda kohta siis kehtivaks peab? Kas ainult midagi kehatut, immateriaalset?
Need on ikka ja jälle samad küsimused, mis keerlevad Terezal peas juba lapsepõlvest saadik. Tõeliselt tähtsad küsimused ongi nimelt ainult need, mida võib formuleerida ka laps. Üksnes need kõige naiivsemad küsimused on tõeliselt tähtsad. Need on küsimused, millele ei ole vastust. Küsimus, millele ei ole vastust, on barjäär, millest pole võimalik kaugemale minna. Teisiti öelduna: just küsimustega, millele pole vastust, ongi määratletud inimlikud võimalused, ongi paika pandud inimliku eksistentsi piirid."
"Kui veini juures aetud eravestlus avalikustatakse raadio kaudu, siis tähendab see seda, et maailm on muutunud koonduslaagriks.
Tereza kasutas seda sõna juba lapsepõlvest, kui ta tahtis öelda, missugusena näib talle elu nende perekonnas. Koonduslaager on maailm, kus inimesed elavad kogu aeg üksteise kõrval, nii päeval kui ka öösel. Julmused ja vägivald on ainult tema sekundaarseks (ja mitte sugugi paratamatuks) iseloomujooneks. Koonduslaager tähendab eraelu täielikku likvideerimist."
"Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas emes jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus."
"Sabina pilk langes kivile, mis lebas eemale tõstetult haua kõrval. See kivi ajas talle hirmu peale, nii et ta tõttas koju. Ta mõtles kogu päeva sellele kivile. Mispärast oli see teda nii väga kohutanud?
Ta vastas endale: Kui haud on kaetud kiviga, ei pääse koolnu enam eales välja. See pole ükskõik: Kui me veeretame hauale kivi, tähendab see, et me ei taha, et koolnu tagasi pöörduks. Raske kivi ütleb koolnule: "Jää sinna, kus sa oled!"
Sabina meenutas oma isa hauda. Tema kirstul on mullaküngas, mullast kasvavad lilled ja vaher sirutab kirstu poole oma juuri, nii et võime mõelda, et koolnu nende lillede ja juurte abil tuleb hauast välja. Kui aga oleks isa olnud kiviga kaetud, iialgi poleks Sabina saanud temaga mõtteid vahetada, iialgi poleks ta saanud kuulda puuvõrra kohinas isa häält, mis oli talle andestanud."
ESIMENE OSA
1
"Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida me oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab öelda see hullumeelne müüt?
Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varju sarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu sõdagi kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.
Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sõjas neljateistkümnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?
Muutub: sellest saab rahn, mis kõrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.
Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre’i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult ükskord ajaloos esinenud Robespierre’i ja Robespierre’i vahel, kes igavesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.
Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.
Mind valdas hiljuti uskumatu tunne: ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust: need mee- nutasid mulle nimelt lapsepõlve; see möödus mul sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?
Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis põhineb peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud."
2
"Kui meie elu iga hetk kordub lõpmatuid kordi, siis me oleme naelutatud igaviku külge nagu Jeesus Kristus ristile. Selline kujutelm on hirmus. Igavese naasmise maailmas lasub igal žestil talumatu vastutuse raskus. See on põhjus, mispärast Nietzse nimetas igavese naasmise ideed kõige raskemaks koormaks.
Kui aga igavene naasmine on kõige raskemaks koormaks, siis võivad meie elud selle taustal silma paista oma toreda kergusega.
Kas aga on raskus tõesti hirmus ja kergus tore?
Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasi elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.
Seevastu põhjustab koorma absoluutne puudumine seda, et inimene muutub kergemaks kui õhk, lendab kõrgustesse, eemaldub maast, maisest olemisest, muutub ainult poolenisti ehtsaks ja tema liigutused on ühtviisi vabad ja ka tähtsusetud.
Kumma me peame siis valima? Kas raskuse või kerguse?
Mainitud küsimuse tõstatas Parmenides kuuendal sajandil enne Kristust. Tema nägi, et kogu maailm on jagatud vastanditest koosnevateks paarideks: valgus- pimedus; peenus- jämedus; soe- külm; olemine- olematus. Vastandite paari üht poolt pidas ta positiivseks(valgus, soojus peenus, olemine), teist negatiivseks. Selline jaotamine positiivseks ja negatiivseks pooleks võib tunduda meile lapsikult kerge. Kuni ühe juhtumini: kumb on positiivne, raskus või kergus?
Parmenides vastas: kergus on positiivne, raskus on negatiivne.
Kas oli tal õigus või mitte?
See on küsimus.
Kindel on ainult üks: vastandid raskus- kergus on kõikidest vastanditest kõige salapärasemad ja kõige mitmetähenduslikumad.
9
"Kõik keeled. mis lähtuvad ladina keelest, moodustavad sõna kaastunne eesliitega sou- (com-) ja sõnast, mis tähendas algselt kannatust (com-passion). Teistesse keeltesse, näiteks tšehhi, poole, saksa, rootsi keelde, tõlgitakse see sõna substantiiviga, mis koosneb samasuguse tähendusega eesliitest ja sellele järgnevast sõnast "tunne" (tšehhi: sou-cit; poola: wspol-czucie; saksa: Mit-gefühl; rootsi: med känsla).
Keeltes, mis lähtuvad ladina keelest, sõna kaastunne (compassion) tähendab: meie ei või külma südamega pealt vaadata teise inimese kannatusi; või: meie oleme kannataja suhtes osavõtlikud. Teisest sõnast, prantsuse sõnast pitie (inglise pity, itaalia pieta jne...), mis on ligikaudselt samasuguse tähendusega, kostab koguni mingisugust heatahtlikkust selle vastu, kes kannatab. Avoir de la pitie pour une femme tähendab, et meie oleme selles asjas paremad kui naine, et meie kummardame tema ees, alandame ennast.
See ongi põhjuseks, mispärast sõna compassion või pitie ei ärata usaldust; näib, et see märgitseb halba, teisejärgulist tunnet, millel pole suuremat ühist armastusega. Armastada kedagi kaastundest, see tähendab teda tõeliselt mitte armastada.
Kelltes, mis ei moodusta sõna kaastunne üldsegi tüvest kannatus (passio), vaid hoopis substantiivist tunne, kasutatakse sõna ligikaudselt samasuguses mõttes, ent ometi pole võimalik ütelda, et see märgitseb teisejärgulist, halba tunnet. Tema etümoloogia salapärane võim valab sõnale teistsugust valgust ja annab talle laiema tähenduse: kaastunnet tundma tähendab oskust elada kaasa teisele tema õnnetuses, ent samuti tunda koos temaga mistahes muid tundeid: rõõmu, hirmu, õnne, valu. Selline kaastunne (wspolczucie, Mitgefühl, medkänsla mõttes) tähendab järelikult tundelise kujutlemise maksimaalset võimekust, tundelise telepaatia kunsti; see on tunnete hierarhias kõige kõrgem tunne.
Kui Tereza nägi und, milles ta torkas endale nõelu küünte alla, siis reetis ta sellega iseendale, et ta oli salaja läbi vaadanud Tomaše laualaekad. Kui seda oleks Tomašele teinud mõni teine naine, ei oleks ta tollega ealeski enam rääkinud. Tereza teadis seda ja seepärast ta oligi Tomašele ütelnud: "Kihuta mind minema!" Kuid Tomaž polnud teda minema kihutanud, vaid oli võtnud tema käe ja suudelnud tema sõrmeotsi, sest tollel hetkel oli mees ise tundnud valu Tereza küünte all, nagu oleksid neiu sõrmenärvid kulgenud otseteed mehe ajukäärudesse.
Kui inimene on õnnestatud kuratliku kingitusega, mida kutsutakse kaastundeks, siis ei saa ta külmalt hukka mõista seda, mida Tereza oli teinud, sest tolle teise inimese eraelu on püha ja tema intiimkorrespondentsi sisaldavaid laekaid ei avata. Kuna aga kaastunne oli muutnud Tomaše pärisosaks (või needuseks), siis näis talle, et see oli olnud tema ise, kes oli põlvitanud kirjutuslaua avatud laeka ees, suutmata pilku lahti kiskuda lausetelt, mida Sabina oli kirja pannud. Tomaš sai Terezast aru ja rääkimata sellest, et ta oleks neiu peale vihastanud, ta hakkas teda koguni veel rohkem armastama."
15
"See eriline melanhoolne hurm kestis pühapäeva õhtuni. Esmaspäeval oli kõik muutunud. Tereza oli tunginud Tomaše meeltesse: ta tundis, mida oli Tereza tajunud, kui kirjutas talle lahkumiskirja, ta tundis, kuidas olid Terezal käed värisenud; ta nägi, kuidas Tereza vinnas ühe käe otsas rasket kohvrit, teises käes hoidis rihma, mille küljes Karenin; ta kujutles, kuidas Tereza keerab lukust lahti nende Praha korteri ja ta tundis omaenda südames orvulikku üksindust, mis hoovas Terezale näkku, kui too oli avanud ukse.
Ülalmainitud kahe ilusa melanhoolia päeva jooksul Tomaše kaastunne puhkas. Kaastunne magas, nagu magab kaevur pühapäeva nädal aega väldanud raske töö järel, et suudaks esmaspäeval jällegi alla kaevandusse minna.
Tomaš vaatas läbi patsienti, ent nägi tema asemel Terezat. Ta manitses end oma hinges: ära mõtle temale! Ta ütles endale: just seepärast, et ma olen haige kaastundest, on õige, et Tereza ära sõitis ja et ma teda enam ei näe. Ma pean vabanema nii temast kui ka oma kaastundest, sellest haigusest, mida ma enne teda ei tundnud ja mille batsilliga ta mind nakatas!
Laupäeval ja pühapäeval oli ta tundnud olemise magusat kergust, kuidas see talle läheneb tuleviku sügavusest. Esmaspäeval aga laskus talle peale raskus, millist ta polnud seni tundnud. Vene tankide kõik rauatonnid polnud selle raskuse kõrval mitte midagi. Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistanud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.
Tomaš manitses ennast, et kaastundele tema ei alistu, kuid kaastunne kuulas teda noruspäi, nagu oleks ta t undnud end süüdi olevat. Kaastunne teadis, et ta kuritarvitab oma õigusi, kuid sellest hoolimata jäi ta vaikselt endale kindlaks, nii et viiendal päeval pärast Tereza ärasõitu teatas Tomaš haigla direktorile (tollele samale, kes pärast vene invasiooni oli talle iga päev Prahasse helistanud), et tema peab silmapilkselt naasma. Tomaš tundis häbi. Ta teadis, et tema käitumine peab direktorile tunduma kui andestamatu ning vastutustundetu tegu. Tal oli pöörane tahtmine direktorile pihtida ja rääkida talle Terezast ja kirjast, mille naine oli talle lauale jätnud. Kuid ta ei teinud seda. Šveitsi arsti vaatenurgast pidi Tereza käitumine tunduma hüsteerilise ning ebasümpaatse teona. Ja Tomaš ei tahtnud põhjust anda, et keegi mõtleks Terezast midagi halba.
Direktor oli tõesti liigutatud.
Tomaš kehitas õlgu ja ütles: "Es muss sein. Es muss sein."
See oli vihje. Beethoveni viimase kvarteti viimane osa on kirjutatud järmise kahe motiivi põhjal:
"Muss es sein? (Kas see peab olema?)
Es muss sein! Es muss sein! (See peab olema!)"
Et nende sõnade mõte oleks täiesti selge, on Beethoven kogu viimasele osale peale kirjutanud sõnad: "der schwer gefasste Entschluss": raskelt saavutatud otsus.
Selle vihjega Beethovenile oli Tomaš juba tegelikult tagasi pöördunud Tereza juurde, sest just Tereza oli sundinud teda ostma heliplaate Beethoveni kvartettide ja sonaatidega.
Vihje oli kohasem, kui ta oli arvanud, sest direktor oli suur muusikaarmastaja. Viimane naeratas leebelt ja ütles vaikselt, matkides häälega Beethoveni meloodiat: "Muss es sein?"
Tomaš ütles veelkord: "Ja, es muss sein."
16
"Erinevalt Parmenidesest oli raskus Beethovenile ilmselt midagi positiivset. "Raskelt saavutatud otsus on seotud Saatuse häälega ("es muss sein"); raskus, vajalikkus ja väärtus on kolm mõistet, mis on sisemiselt üksteisega kokku seotud: üksnes see, mis on vajalik, on raske, üksnes see, millel on kaalu, on ka väärtust.
Selline veendumus on sündinud Beethoveni muusikast ja kuigi on võimalik (kui mitte tõenäoline), et selle eest kannavad vastutust pigem Beethoveni tõlgendajad kui helilooja ise, jagame tänapäeval enamvähem meie kõik seda seisukohta: meie jaoks seisneb inimese suurus selles, et ta kannab oma saatust nagu Atlas, kes kandis õlgadel taevavõlvi. Beethoveni kangelane on metafüüsiliste sangpommide tõstja.
Tomaš sõitis Šveitsi piirile ja ma kujutlen, et lõvilakaga ning sünge Beethoven ise dirigeeris kohalike tuletõrjujate orkestrit ja mängis emigratsiooniga hüvastijätuks marssi, mida kutsuti "es muss sein!"
Aga siis ületas Tomaš Šveitsi piiri ja sattus vene tankikolonnile. Ta pidi peatama auto enne ristteed ja pool tundi ootama, kuni need mööda sõidavad. Musta mundrit kandevviirastuslik tankist seisis ristteel, nagu oleksid kõik teed Tšehhimaal kuulnud ainult talle.
"Es muss sein," kordas endale Tomaš oma hinges, kuid siis ta hakkas selles kahtlema: kas see tõesti pidi nii olema?
Jah, oli olnud talumatu jääda Zürichisse ja kujutleda, kuidas Tereza elab üksi Prahas.
Aga kui kagua peaks kaastunne teda, Tomašt, piinama? Kas kogu elu? Või terve aasta? Või kuu aega? Või ainult nädala?
Kuidas võis ta seda teada?
Kuidas võis ta seda välja uurida?
Iga koolipoiss võib füüsikatunnis teha katseid, et veenduda selles, kas teatud teaduslik hüpotees on paikapidav. Ent inimesel, kuna ta elab üksnes üht elu, pole mingit võimalust kontrollida hüpoteesi katse abil ja seepärast ei tea ta iialgi, kas ta pidi või ei pidanud kuuletuma oma tundele."
"Nad olid rääkinud Tomaše sõbrast Z'st ja Tereza oli kuulutanud: "Kui ma poleks kohanud sind, oleksin ma kindlasti armunud temasse."
Juba tollal olid need sõnad tekitanud Tomašes kummalist melanhooliat. Nimelt oli ta äkitselt saanud teadlikuks asjaolust, et see on ainult juhus, et Tereza armastab teda ja mitte sõber Z-i. Et peale Tereza teostunud armastuse Tomaše vastu eksisteerib võimaluste riigis lõpmatu hulk teostamata jäänud armastusi teiste meeste vastu.
Meie kõik peame mõeldamatuks, et meie elu armastus võiks olla midagi kerget, millel pole kaalu; me arvame, et meie armastus on selline, nagu see pidigi olema; et ilma selleta ei oleks meie elu olnudki meie elu. Meile tundub, et sünge Beethoven ise oma kohutava lõvilakaga mängib meie suurele armastusele oma marssi "es muss sein!"
Tomaš meenutas Tereza märkust sõber Z-i kohta ja nentis, et tema elu armastusloost ei kõla mitte mingisugust "es muss sein!", vaid pigem "es könnte auch anders sein": see võinuks ka teistsugune olla."
"Tomaš oli naasnud Tšehhimaale Tereza tõttu. Nii saatuslik otsus tugines nii juhuslikult tekkinud armastusele, et seda poleks üldse olemas olnudki, kui Tomaše šeff ei oleks saanud seitsme aasta eest ishiast. Ja see naine, see absoluutse juhuse kehastus lebab nüüd tema kõrval ja hingab raskel läbi une."
Ülalmainitud kahe ilusa melanhoolia päeva jooksul Tomaše kaastunne puhkas. Kaastunne magas, nagu magab kaevur pühapäeva nädal aega väldanud raske töö järel, et suudaks esmaspäeval jällegi alla kaevandusse minna.
Tomaš vaatas läbi patsienti, ent nägi tema asemel Terezat. Ta manitses end oma hinges: ära mõtle temale! Ta ütles endale: just seepärast, et ma olen haige kaastundest, on õige, et Tereza ära sõitis ja et ma teda enam ei näe. Ma pean vabanema nii temast kui ka oma kaastundest, sellest haigusest, mida ma enne teda ei tundnud ja mille batsilliga ta mind nakatas!
Laupäeval ja pühapäeval oli ta tundnud olemise magusat kergust, kuidas see talle läheneb tuleviku sügavusest. Esmaspäeval aga laskus talle peale raskus, millist ta polnud seni tundnud. Vene tankide kõik rauatonnid polnud selle raskuse kõrval mitte midagi. Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistanud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.
Tomaš manitses ennast, et kaastundele tema ei alistu, kuid kaastunne kuulas teda noruspäi, nagu oleks ta t undnud end süüdi olevat. Kaastunne teadis, et ta kuritarvitab oma õigusi, kuid sellest hoolimata jäi ta vaikselt endale kindlaks, nii et viiendal päeval pärast Tereza ärasõitu teatas Tomaš haigla direktorile (tollele samale, kes pärast vene invasiooni oli talle iga päev Prahasse helistanud), et tema peab silmapilkselt naasma. Tomaš tundis häbi. Ta teadis, et tema käitumine peab direktorile tunduma kui andestamatu ning vastutustundetu tegu. Tal oli pöörane tahtmine direktorile pihtida ja rääkida talle Terezast ja kirjast, mille naine oli talle lauale jätnud. Kuid ta ei teinud seda. Šveitsi arsti vaatenurgast pidi Tereza käitumine tunduma hüsteerilise ning ebasümpaatse teona. Ja Tomaš ei tahtnud põhjust anda, et keegi mõtleks Terezast midagi halba.
Direktor oli tõesti liigutatud.
Tomaš kehitas õlgu ja ütles: "Es muss sein. Es muss sein."
See oli vihje. Beethoveni viimase kvarteti viimane osa on kirjutatud järmise kahe motiivi põhjal:
"Muss es sein? (Kas see peab olema?)
Es muss sein! Es muss sein! (See peab olema!)"
Et nende sõnade mõte oleks täiesti selge, on Beethoven kogu viimasele osale peale kirjutanud sõnad: "der schwer gefasste Entschluss": raskelt saavutatud otsus.
Selle vihjega Beethovenile oli Tomaš juba tegelikult tagasi pöördunud Tereza juurde, sest just Tereza oli sundinud teda ostma heliplaate Beethoveni kvartettide ja sonaatidega.
Vihje oli kohasem, kui ta oli arvanud, sest direktor oli suur muusikaarmastaja. Viimane naeratas leebelt ja ütles vaikselt, matkides häälega Beethoveni meloodiat: "Muss es sein?"
Tomaš ütles veelkord: "Ja, es muss sein."
16
"Erinevalt Parmenidesest oli raskus Beethovenile ilmselt midagi positiivset. "Raskelt saavutatud otsus on seotud Saatuse häälega ("es muss sein"); raskus, vajalikkus ja väärtus on kolm mõistet, mis on sisemiselt üksteisega kokku seotud: üksnes see, mis on vajalik, on raske, üksnes see, millel on kaalu, on ka väärtust.
Selline veendumus on sündinud Beethoveni muusikast ja kuigi on võimalik (kui mitte tõenäoline), et selle eest kannavad vastutust pigem Beethoveni tõlgendajad kui helilooja ise, jagame tänapäeval enamvähem meie kõik seda seisukohta: meie jaoks seisneb inimese suurus selles, et ta kannab oma saatust nagu Atlas, kes kandis õlgadel taevavõlvi. Beethoveni kangelane on metafüüsiliste sangpommide tõstja.
Tomaš sõitis Šveitsi piirile ja ma kujutlen, et lõvilakaga ning sünge Beethoven ise dirigeeris kohalike tuletõrjujate orkestrit ja mängis emigratsiooniga hüvastijätuks marssi, mida kutsuti "es muss sein!"
Aga siis ületas Tomaš Šveitsi piiri ja sattus vene tankikolonnile. Ta pidi peatama auto enne ristteed ja pool tundi ootama, kuni need mööda sõidavad. Musta mundrit kandevviirastuslik tankist seisis ristteel, nagu oleksid kõik teed Tšehhimaal kuulnud ainult talle.
"Es muss sein," kordas endale Tomaš oma hinges, kuid siis ta hakkas selles kahtlema: kas see tõesti pidi nii olema?
Jah, oli olnud talumatu jääda Zürichisse ja kujutleda, kuidas Tereza elab üksi Prahas.
Aga kui kagua peaks kaastunne teda, Tomašt, piinama? Kas kogu elu? Või terve aasta? Või kuu aega? Või ainult nädala?
Kuidas võis ta seda teada?
Kuidas võis ta seda välja uurida?
Iga koolipoiss võib füüsikatunnis teha katseid, et veenduda selles, kas teatud teaduslik hüpotees on paikapidav. Ent inimesel, kuna ta elab üksnes üht elu, pole mingit võimalust kontrollida hüpoteesi katse abil ja seepärast ei tea ta iialgi, kas ta pidi või ei pidanud kuuletuma oma tundele."
"Nad olid rääkinud Tomaše sõbrast Z'st ja Tereza oli kuulutanud: "Kui ma poleks kohanud sind, oleksin ma kindlasti armunud temasse."
Juba tollal olid need sõnad tekitanud Tomašes kummalist melanhooliat. Nimelt oli ta äkitselt saanud teadlikuks asjaolust, et see on ainult juhus, et Tereza armastab teda ja mitte sõber Z-i. Et peale Tereza teostunud armastuse Tomaše vastu eksisteerib võimaluste riigis lõpmatu hulk teostamata jäänud armastusi teiste meeste vastu.
Meie kõik peame mõeldamatuks, et meie elu armastus võiks olla midagi kerget, millel pole kaalu; me arvame, et meie armastus on selline, nagu see pidigi olema; et ilma selleta ei oleks meie elu olnudki meie elu. Meile tundub, et sünge Beethoven ise oma kohutava lõvilakaga mängib meie suurele armastusele oma marssi "es muss sein!"
Tomaš meenutas Tereza märkust sõber Z-i kohta ja nentis, et tema elu armastusloost ei kõla mitte mingisugust "es muss sein!", vaid pigem "es könnte auch anders sein": see võinuks ka teistsugune olla."
"Tomaš oli naasnud Tšehhimaale Tereza tõttu. Nii saatuslik otsus tugines nii juhuslikult tekkinud armastusele, et seda poleks üldse olemas olnudki, kui Tomaše šeff ei oleks saanud seitsme aasta eest ishiast. Ja see naine, see absoluutse juhuse kehastus lebab nüüd tema kõrval ja hingab raskel läbi une."
TEINE OSA
2
"Kunagi ammu kuulas inimene imestunult, kuidas tema rinnas kajab reeglipäraste löökide heli ja ta ei aimanud, mis see on. Ta ei võinud end ise identseks pidada millegi nii võõra ja tundmatuga, nagu on seda keha. Keha oli puur ja selle sees oli midagi, mis vaatas, kuulatas, kartis, mõtiskles ja imestas; see midagi, see jääk, mis pärast keha mahaarvamist järele jäi, see oli hing.
Tänapäeval muidugi ei ole keha tundmatu: me teame, et see, mis tuksub rinnas, on süda ja et nina on otsikuks voolikule, mis vahib kehast välja, et viia hapnikku kopsudesse. Nägu ei ole midagi muud kui armatuurlaud, millesse suubuvad keha kõik mehhanismid: seedimine, nägemine, kuulmine, hingamine, mõtlemine.
Sellest ajast peale, mil inimene oskab kõikidele kehaosadele nime anda, erutab keha inimest vähem. Me teame juba samuti, et hing pole mitte midagi muud kui aju hallolluse tegevus. Keha ja hinge duaalsus mähitakse teaduslike terminite sisse ja me võime selle kahesuse kui vanamoodsa eelarvamuse üle lõbusalt naerda.
Kuid piisab, et inimene on hullupööra armunud ja peab seejuures kuulma oma soolikate korinat. Keha ja hinge ühtsus, see teadusliku ajastu lüüriline illusioon, haihtub hoobilt."
3
"Tereza oli katsunud näha ennast oma keha kaudu. Seepärast ta oligi nii sageli seisnud peegli ees. Kuna ta kartis, et ema võiks teda selle juures tabada, siis kandsid tema peeglisse heidetud pilgud salajase kõlvatuse pitserit. Peegli ette ei tõmmanud teda niivõrd edevus kui imestus selle puhul, et ta näeb oma mina. Ta unustas,
et ta vaatas ainult kehamehhanismide armatuurlauda. Talle oli tundunud, et ta näeb oma hinge, mis laseb end temal ära tunda tema näojoontes. Ta unustas, et nina on ainult otsik voolikule, mis juhib õhku kopsudesse. Tema oli näinud selles oma iseloomu tõetruud väljendust.
Ta oli vahtinud ennast kaua ja mõnikord oli teda häirinud see, et ta nägi oma näos ema jooni. Ta oli vahtinud ennast seda visamalt ja katsunud tahtejõuga ema füsiognoomiat eemaldada, kõrvale suruda, et tema näkku jääks alles üksnes see, mis on tema enda oma.
Kui see tal oli õnnestunud, siis oli tegemist joobumishetkega: hing tuli välja keha pealispinnale, see oli nagu sõjavägi, kes sööstab trümmist välja, täidab kogu laevateki, vehib kätega taeva poole ja laulab."
9
"Kui Tomaš oli naasnud Zürichist Prahasse, valdas teda iiveldustunne mõtte tõttu, et tema kohtumise Terezaga olid põhjustanud kuus ebatõenäolist juhust.
Kuid kas ei ole just vastupidi sündmus seda tähtsam ja privileegitum, mida rohkem juhuseid on selleks vaja läinud?
Ainult juhus võib meile avalduda läkitusena. See, mis toimub tingimata, mis on oodatud, mis kordub päevast päeva, see on tumm.
Ainult juhus kõneleb meile. Me kasume seda lugeda, nagu loevad mustlannad kujunditest, mida moodustab kohvipaks tassi põhjale."
"Mitte paratamatus, vaid juhus on täis võlu. Kui armastus peab olema unustamatu, siis peab lendama tema juurde esimesest hetkest peale juhuseid nagu linde Assiisi Franciscuse õlgadele."
16
"Tereza nägi vaheldumisi kolme unenägude seriaali: esimest, milles märatsesid kassid, see rääkis talle elu põhjustatud kannatustest; teine seriaal demonstreeris talle loendamatutes variatsioonides pilte tema hukkamisest; kolmas rääkis tema elust pärast surma, mil tema alandus on muutunud seisundiks, mis iialgi ei lõpe.
Nendes unenägudes polnud midagi dešifreerida. Tomašele adresseeritud süüdistused olid nii selged, et mees võis ainult vaikida ja Tereza kätt silitada.
Peale selle, et unenäod olid kõnekad, olid nad ka ilusad. See on asjaolu, mis Freudil tema unenägude teoorias jäi märkamata. Unenägu pole ainult teadaanne (eventuaalselt šifreeritud teadaanne), vaid ka esteetiline aktiivsus, kujutlusvõime mäng, mis on väärtuseks iseeneses. Unenägu on tõenduseks sellest, et fantaseerimine, unistamine sellest, mis pole teoks saanud, kuulub inimese kõige sügavamate vajaduste hulka. Siin peitubki unenägude reetliku hädaohtlikkuse juur."
17
"See, kes tahab pidevalt "kuhugi kõrgemale", peab arvesse võtma, et ühel päeval tabab teda peapööritus. Mis on peapööritus? Kas hirm kukkuda? Aga mispärast tabab meid peapööritus ka vaatetornis, mis on varustatud hädaohtu välistava balustraadiga? Peapööritus on midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab meid ligi, ahvatleb, äratab mei igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult end kaitseme."
26
"Sõna nõrkus ei tundunud Terezale enam hukkamõistuna. Kui inimene on seatud vastamisi arvulise ülekaaluga, on ta alati nõrk, isegi siis kui tal on atleetlik keha nagu Dubcekil. See nõrkus, mis tollal oli paistnud Terezale talumatuna, eemaletõukavana ja mis oli ta maalt minema ajanud, tõmbas teda korraga ligi. Ta sai teadlikuks asjaolust, et ta kuulub nõrkade hulka, nõrkade leeri, nõrkade maale ja et ta peab olema neile ustav just sellepärast, et nad on nõrgad ja ahmivad keset lauset õhku.
Terezat tõmbas ligi see nõrkus nagu peapööritus. See tõmbas teda ligi, kuna ta ise tundis end nõrga olevat. Uuesti hakkas ta armukadetsema ja uuesti hakkasid tal käed värisema. Tomaš nägi seda ja tegi žesti, mida Tereza hästi teadis, mees võttis tema käed oma kämmalde vahele ja tahtis teda rahustada oma pigistusega. Tereza rebis end lahti.
"Mis sinuga on?" küsis Tomaš.
"Mitte midagi."
"Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?"
"Ma tahaksin, et sa oleksid vana. Kümme aastat vanem. Kakskümmend aastat vanem!"
Tereza tahtis sellega ütlelda: Ma tahan, et sa oleksid nõrk. Et sa oleksid niisama nõrk nagu mina."
"Reetmine. Lapsepõlvest peale on meile alati rääkinud nii isa kui ka kooliõpetaja, et see on kõige halvem, mida me üldse suudama ette kujutada. Aga mis siis on see reetmine? Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusesse. Sabina ei tunne midagi kaunimat kui minekut tundmatusesse."
Valgus ja pimedus
"Elada tähendab Sabinale näha. Nägemine on määratletud kahe piiriga: tugeva valgusega, mis pimestab, ja totaalse pimedusega. Sellest võib-olla oligi tingitud Sabina vastumeelsus igasuguse ekstremismi suhtes. Ekstreemsus tähendab piiri, mille taga lõpeb elu, ja ekstremismikirg nii kunstis kui ka poliitikas on varjatud surmaiha."
"Sabina tuletas endale meelde oma maale: ka nendel kohtusid esemed, mis üksteise juurde ei kuulunud: metallurgiatehase ehitusplats ja selle taga petrooleumilamp; või veel teine lamp, mille vanaaegne maalitud klaasist kuppel on purunenud kildudeks, mis hõljuvad tühja soomaastiku kohal. Franz ütles: "Euroopalik ilu oli alati intentsionaalse iseloomuga. Siin olid olemas esteetiline kavatsus ja pikaajaline plaan, mille järgi inimene tervete aastakümnete vältel ehitas gooti katedraali või renessanslikku linna. New Yorgi ilul on täiesti teine alus. See on kavandamata ilu. See on tekkinud ilma inimliku kavatsuseta umbes nii nagu stalaktiitide koobas. Kujundid, üksikult võttes inetud, satuvad juhuslikult, ilma plaanita, nii uskumatul kombel üksteise naabrusesse, et löövad imepärases poeesias särama."
Sabina ütles: "Kavandamata ilu. Jah. Võiks ju ütelda: ilu kui mingisugune eksitus. Enne kui ilu maailmast täielikult kaob, eksisteerib ta veel ivake aega kui eksitus. Ilu kui eksitus on ilu ajaloo viimane faas."Ja ta meenutas omaenda esimest küpset maali; see oli tekkinud tänu asjaolule, et ta eksituse läbi oli sellele punast värvi tilgutanud. Jah, tema maalid olid rajatud eksituse ilule ja New York oli tema maalimislaadi salajaseks ning tõeliseks kodumaaks."
Elada tões
"See on vormel, mida kasutas Kafka kas oma päevikus või mõnes kirjas. Franz ei mäletanud enam, kus. See vormel oli teda köitnud. Mida see tähendab, elada tões? Negatiivne definitsioon on kerge: see tähendab mitte valetada, mitte varjata, mitte midagi maha salata. Sellest ajast peale, mil Franz oli tundma õppinud Sabinat, oli ta elanud vales. Ta jutuastas oma naisele kongressist Amsterdamis ja loengutest Madridis, mis polnud iialgi aset leidnud, ja ta kartis jalutada Sabinaga mööda Genfi tänavaid. Talle pakkus lõbu valetada ja salatseda just seepärast, et ta polnud seda mitte kunagi teinud. Ta oli sellest meeldivalt erutatud nagu klassi priimus, kes on otsustanud kord elus koolist poppi teha.
Aga Franz vastuoksa on kindel, et elu jaotamine privaatseks ja avalikuks sfääriks ongi igasuguse vale allikaks: inimene on ühtmoodi oma eraelus ja teistmoodi avalikus elus. "Elada tões" tähendab Franzile barjääri likvideerimist privaatse ja avaliku vahel. Meelsasti tsiteerib ta Andre Bretoni lauset, et too tahaks elada "klaasmajas", kus pole mitte midagi salastatut ja kuhu igaüks võib sisse vaadata.
No comments:
Post a Comment