"Nad, Estha ja Rahel, ei olnud kunagi eriti sarnased, ja isegi siis, kui nad olid kiitsukeste käsivartega lapsed, lamedarindsed, kõhud usse täis ja tukad Elvis Presley moodi sätitud, ei pruukinud ei sugulased, näol kramplik naeratus, ega Ayemenemis tihti annetusi korjamas käinud jakobiitliku kiriku preestrid ajada oma tavalist "kes on kes?" või "kumb on kumb?" juttu.
Segiajamine oli sügavam, asus hoopis varjatumas paigas. Neil varastel vormitutel aastatel, mil mälu oli alles äsja loodud, mil eelu oli täis Algusi ega tundnud Lõppe, ja Kõik oli Igavene, mõtlesid Esthappen ja Rahel endist koos kui Minast, ja eraldivõetuna, üksikult kui Meist. Juskui oleksid nad haruldased siiami kaksikud, füüsiliselt lahutatud, ent ühise identiteediga. Nüüd, kõik need aastad hiljem, mäletab Rahel, kuidas ta ühel ööl Estha naljaka unenäo peale itsitades üles ärkas.
Ta mäletab ka teisi asju, mida tal polnuks õigust mäletada.
Ta mäletab näiteks (kuigi teda ennast seal ei olnud), mis Apelsinilimonaadi Onu Esthaga Abilashi kinos tegi. Ta mäletab tomativõileibade maitset- Estha võilebade maitset, mida sõi Estha- Madrase postirongiga Madrasesse sõites.
Ja need on ainult väikesed asjad.
Nojah, nüüd mõtleb ta Esthast ja Rahelist kui Neist, sest eraldivõetuna ei ole nad kumbki enam Need, kes nad olid või eales arvasid Neist saavat.
Eales.
Nüüd on nende elul vorm ja sisu. Esthal oma ja Rahelil oma.
Piirid, Ääred, Jooned, Servad ja Mõõdud on mõlemi silmapiirile ilmunud nagu salk trolle. Lühikesed olevused pikkade varjudega, valvamas Ähmastunud sihti. Nende silmade alla on tekkinud lauged poolkuud ja nad on niisama vanad kui Ammu, kui ta suri. Kolmkümmend üks.
Ei vanad.
Ei noored.
Arvestatavalt suretavas vanuses."
"Sophie Moli Kaotus kõndis tasa ümber Ayemenemi maja nagu vaikiv sokkis olevus. See peitis end raamatutesse ja toidusse. Mammachi viiulikasti. Chacko jalasääri katvatesse korpas haavadesse, mille pärast ta alalõpmata muretses. Tema pehmetesse naiselikesse jalgadesse.
Imelik, kuidas teinekord mälestus surmast elab hoopis kauem kui mälestus elust, mille see on näpanud. Aastate möödudes, kui mälestus Spohie Molist (väikeste tarkuste taganõudjast: Kuhu vanad linnud
surema lendavad? Miks surnud linnud ei kuku taevast alla nagu kivid? Karmi tegelikkuse kuulutajast: Teie olete mõlemad täiesti värvilised ja mina ainult poolenisti. Jubeduste asjatundjast: Aga ta silmamuna kõlkus närvi otsas nagu jo-jo) aegamis tuhmus, kasvas Sophie Moli Kaotus suureks ja elujõuliseks. See oli pidevalt olemas. Nagu mõni kohalik viljapuu. Mis annab igal hooajal saaki. Niisama kindel kui riigitöö."
"Larry ärritus, sest ta ei teadnud, mida see pilk tähendab. Tema paigutas selle kusagile ükskõiksuse ja meeleheite vahepeale. Tema ei teadnud, et mõnes kohas, näiteks seal maal, kust tuli Rahel, võistlevad erinevad meeleheited omavahel esikoha pärast. Ja et isiklik meeleheide ei saa iial olla piisaval meeleheitlik. Et midagi juhtuks, kui isiklik kaos asetatakse hiigelsuure, kihava, keerleva, tungleva, naeruväärse, meeletu, teostamatu üldrahvaliku kaose altari kõrvale. Et Suur Jumal ulub nagu kuum tuul ja nõuab, et teda kummardataks. Et Väike Jumal (õdus ja vaoshoitud, isiklik ja piiratud) lahkub kalestunult, naerdes ise tuimalt oma hulljulguse üle. Harjunud oma tähtsusetuse rõhutamisega, muutub ta paindlikuks ja siiralt ükskõikseks. Miski ei lähe eriti korda. Miski eriti ei lähe korda. Ja mida vähema see korda läheb, seda vähem see läheb. Iialgi ei ole see piisavalt tähtis. Sest on juhtunud Hullematki. Sellel maal, kust tuli tema, mis vaakus alalõpmata sõjahirmu ja rahuõuduste vahepeal, juhtus pidevalt Hullematki.
Ja sellepärast naeris Väike Jumal oma õõnsat naeru ning keksles lustakalt minema. Nagu rikas põlvpükstes poisike. Ta vilistas, tonksas kive. Tema rabeda elevuse allikas oli tema õnnetuse suhteline tühisus. Ta puges inimeste silmadesse ja moondus ärritavaks ilmeks."
"Kuigi jõgi majast enam ei paistnud, oli Ayemenemi majas alati jõe tunne- nii nagu merikarbis on alati mere tunne. Kohisev, rulluv, ujuvkalaline tunne."
"Ja banaanimoosi- illegaalselt pärast seda kui TATO selle ära keelas, sest normide järgi polevat see ei džemm ega želee. Želeeks liiga vedel ja džemmiks liiga paks. Kahemõtteline klassifitseerimatu konsistents, ütlesid nad.
Vastavalt nende raamatutele. Nüüd, tagasi vaadates, tundus Rahelile, et nende perekonna klassifitseerimisraskused olid hoopis sügavamad džemmi-želee probleemist. Võib-olla olid Ammu, Estha ja tema ise kõige hullemad patustajad. Nad kõik rikkusid reegleid. Nad kõik astusid keelatud territooriumile. Nad kõik omavolitsesid seadustega, mis panid paika, keda tuleb armastada ja kuidas. Ja kui palju. Seadustega, mis teevad vannaemadest vanaemad, onudest onud, emadest emad, onupoegadest onupojad, džemmist džemmi ja želeest želee. Oli aeg, mil onudest said isad, emadest armukesed, onupojad surid ja maeti. Oli aeg, mil mõeldamatu sai mõeldavaks ja võimatu tegelikult juhtus.
Puhtpraktilistel eesmärkidel oleks ilmselt korrektne öelda, et kõik algas siis, kui Ayemenemi tuli Sophie Mol. Võib-olla on tõesti nii, et asjad muutuvad ainsa päevaga. Et mõnest tunnist võib sõltuda terve edasine elu. Ja kui nii, siis tuleb need tunnid nagu põlenud majast päästetud jäänused- söestunud kell, signeeritud foto, kõrbenud mööbel - rusudest välja kaevata ja neid uurida. Säilitada. Arvesse võtta.
Väikesed sündmused, lihtsad asjad, purunenud ja taastatud. Saanud uue tähenduse. Ühtäkki on neist saanud loo pleekunud skelett.
Öelda aga, et kõik algas siis kui Ayemenemi tuli Sophie Mol, on ainult üks võimalus.
Samamoodi võiks öelda, et tegelikult algas kõik tuhandeid aastaid tagasi. Ammu enne marksistide tulekut. Enne kui inglased Malabari ranniku vallutasid, enne Hollandi ülemvõimu kehtestamist, enne Vasco da Gama kohalejõudmist, enne Zamorini võitu Kalikutis. Enne kui merest leiti portugallaste poolt mõrvatud kolme purpurrüüs süüria piiskopi hulpivad laibad, rinnal ratsutamas rõngassetõmbunud merimaod, austrid habemeisse kinni jäänud. Võib öelda, et kõik algas ammu enne seda, kui kristus paadiga kohale jõudis ja Keralasse imbus nagu tee teekotist. Et tegelikult algas see tollal, kui pandi paika Armastuse Seadused. Seadused, mis ütlesid, keda tuleb armastada ja kuidas. Ja kui palju."
"Pappachi matustel Mammachi nuttis ja kontaktläätsed silmamunadel ujusid. Ammu ütles kaksikutele, et Mammachi nutab rohkem sellepärast, et ta on Pappachiga harjunud, mitte et ta teda armastaks. Ta on harjunud, et mees tehasehoovis ringi longib, ja harjunud, et ta aeg-ajalt peksa annab. Ammu ütles, et inimesed ongi harjumuste orjad ja on hämmastav, mille kõigega nad võivad ära harjuda. Te ainult vaadake ringi, ütles Ammu, ja siis te näete, et vasest vaasiga peksmine on veel kõige tühisem asi."
"Chacko ütles, et kuigi tal on häbi seda tunnistada, on nad kõik anglofiilid. Nad olevat anglofiilne perekond. Pööranud valesse suunda, end oma ajaloost ära lõiganud ja võimetud tagasi minema, sest jäljed on kustunud. Ta seletas neile, et ajalugu on nagu vana maja õhtul. Kus kõik tuled põlevad. Ja esivanemad sees sosinal juttu ajavad. "Ajaloo mõistmiseks", ütles Chacko, "tuleb minna sisse ja kuulata, mida nad räägivad. Ja vaadata raamatuid ja seintel rippuvaid pilte. Ja nuusutada lõhnu."
Esthal ja Rahelil ei olnud mingit kahtlust, et Chacko mõtleb seda maja teisel pool jõge mahajäetud kummivabriku territooriumil, kus nad ei olnud kunagi käinud. Kari Saipu maja. Must Sahib. Inglane, kes oli "kohanenud". Kes rääkis malajali keelt ja kandis mundut. Ayemenemi kohali Kurtz. Ayemenemi isiklik Pimeduse Süda. Maja oli aastaid seisnud tühjalt. Seal olid käinud vähesed. Aga kaksikud oskasid seda endale ette kujutada küll.
Ajaloo Maja.
Külmad kivipõrandad ja hämarad seinad ja võbelevad laevakujulised varjud. Vanade piltide taga elasid matsakad poolläbipaistvad sisalikud ja pragunevad vahakarva esivanemad, kes varbaküüned kõvad ja hingeõhus kollaste maakaartide lehk, peksid sosinad ja sahinal susistades keelt.
"Aga meie ei saa sisse minna," seletas Chacko, "sest uks on meie eest lukku keeratud. Ja kui me akendest sisse vaatame, näeme me ainult varje. Ja kui me üritame kuulata, siis me kuuleme ainult sosinat. Ja me ei saa sosistamisest aru, sest meie mõtted on hõivanud sõda. Sõda, mille me võitsime ja kaotasime. Kõige hullem sõda. Sõda, mis võtab meie unistused ja unistab neid ise edasi. Sõda, mis sunnib meid imetlema oma vallutajaid ja põlgama ennast."
"Me oleme sõjavangid," ütles Chacko. "Meie unistused on võltsid. Me ei kuulu kusagile. Me purjetame ankruta laevaga tormisel merel. Võib-olla me ei jõua kunagi kaldani. Meie nukrus ei ole iialgi küllalt kurb. Meie rõõm ei ole iialgi küllalt õnnelik. Meie unistused ei ole iialgi küllalt suured. Meie elud ei ole iialgi küllalt tähtsad. Ei lähe kellelegi korda."
"Siis jutustas Chacko Esthale ja Rahelile Maaemast, et neil tekiks ettekujutus ajaloolisest perspektiivist (kuigi sellest perspektiivist tundis Chacko eesootavatel nädalatel ise tõsist puudust). Ta käskis kujutada, et Maa- neli tuhat kuussada miljonit aastat vanaa - on neljakümne kuue aastane naine - ütleme niisama vana kui õpetaja Aleyamma, kes andis neile malajali keele tunde. Terve Maaema elu oli kujunud selleks, et Maast saaks see, mis ta on. Et ookeanid üksteisest eralduksid. Et kerkiks mäed. Maaema oli üheteistkümnene, ütles Chacko, kui ilmusid esimesed ainuraksed organismid. Esimesed loomad, ütleme ussikesed ja millimallikad, ilmusid alles siis, kui ta oli neljakümnene. Maaema oli juba üle neljakümne viie - see on siis ainult kaheksa kuu eest -, kui mööda Maad maurisid dinosaurused.
"Inimühiskond, nagu meie seda tunneme," ütles Chacko kaksikutele, "tekkis Maaema ellu alles kaks tundi tagasi. Niisama kaua aega võtab Ayemenemist Cochini sõitmine."
Chacko ütles, et niisugune mõte äratab aukartust ja sunnib tagasihoidlikkusele, et kogu kaasaegne ajalugu, Maailma Sõjad, Unistuste Sõda, Inimene Kuul, Teadus, Kirjandus, Filosoofia, Teadmiste Väärtustamine- see ei ole Maaema arvates midagi muud kui üks vilgatus silmis.
"Jah, kullakesed, kõik, mis meie siin oleme või teeme - see on tema jaoks ainult üks vilgatus silmis," ütles Chacko pidulikult, lamades ise lakke vahtides voodil."
"Hiljem, edasiste sündmuste valguses, tundus, et vilgatus on täiesti vale sõna kirjeldama Maaema silmade ilmet. Vilgatus on ju rõõmsalt kroogitud servadega sõna.
Kuigi Maaema jäi kaksikutele alatiseks meelde, huvitas neid tegelikult siiski Ajaloo Maja - see oli palju käegakatsutavam. Sellele mõtlesid nad tihti. Majale jõe teisel kaldal.
Terendumas Pimeduse Südames.
Maja, kuhu nad sisse ei saanud, täis sosinaid, mis jäid arusaamatuks.
Nad ei teadnud veel, et varsti nad ometi lähevad sisse. Et nad lähevad üle jõe ja on seal, kus nad ei tohiks olla, koos mehega, keda nad ei tohiks armastada. Et nad vaatavad tema taldrikusuurustesse silmadesse nagu ajalukku, mis ilmutas ennast neile tagumisel verandal.
Sel ajal kui teised nendevanused lapsed said selgeks teised asjad, said Estha ja Rahel selgeks, kuidas ajalugu esitab oma tingimusi ja kogub lõivu nendelt, kes rikuvad tema seadusi. Nad kuulsid iiveldamaajavat kõma. Nad nuusutasid lõhna ega unustanud seda eales.
Ajaloo lõhn.
Nagu vanad roosid tuules.
See varitses alalõpmata lihtsates asjades. Riidepuudel. Tomatites. Maanteetõrvas. Teatud värvides. Restoraniatldrikutes. Ütlemata sõnades. Tühjas pilgus.
Nad kasvasid üles, õppides elama sellega, mis oli juhtunud. Nad püüdsid endale sisendada, et geoloogilise aja mõistes oli sündmus tähtsusetu. Vaid vilgatus Maaema silmis. Et on juhtunud Hullematki. Et kogu aeg juhtub Hullematki. Aga see mõte ei lohutanud neid."
"Vellya Paapen oli kaksikutele tõsiuskliku veendumusega kinnitanud, et niisugust asja nagu must kass ei ole maailmas olemas. Ta ütles, et on ainult musta kassi kujulised universumiaugud.
Maanteel oli nii palju plekke.
Laiakslitsutud perili Mitteni kujulised universumiplekid.
Laiakslitsutud konna kujulised universumiplekid.
Laiakslitsutud varesed, kes olid üritanud süüa laiakslitsutud konna kujulisi universumiplekke.
Laiakslitsutud koerad, kes sõid laiakslitustud varese kujulisi universumiplekke.
Suled. Mangod. Sülg.
Terve tee Cochini."
"Ammu oli neile rääkinud Julius Caesari loo, et kuidas Brutus, tema kõige parem sõber, ta senatis pussiga surnuks torkas. Ja kuidas ta siis, nuga selgas, põrandale vajus ja ütles: "Et tu? Brute? - Siis Caesar varises." "See näitab," ütles Ammu, "et kedagi ei tohi usaldada. Ei ema, isa, venda, meest, parimat sõpra. Mitte kedagi."
Laste kohta ütles ta (kui küsida), et eks see pärast paistab. Ta ütles, et on näitek võimalik, et Esthast saab suureks kasvades Maskuliinšovinistlik Siga.
Õhtul mähkis Estha endale lina ümber, ronis voodi peale püsti ja ütles: "Et tu? Brute? - Siis Caesar varises", ja matsatas siis põlvi kõverdamata voodile nagu pussitatud laip. Kochu Maria, kes magas põrandal madratsi peal, lubas Mammachile ära kaevata.
"Ma käsin emal sind isa juurde saata, " ütles ta. "Lõhu seal voodeid nii palju kui kulub. Ega need sinu voodi pole. Ega see sinu maja pole."
Estha tõusis surnust üles, voodile püsti ja ütles: "Et tu? Kochu Maria? - Siis Estha varises!" ja suri jälle. Kochu Maria oli kindel, et Et tu on mingi ingliskeelne roppus ja ootas sobivat juhust, et Mammachile Estha peale kaevata."
"Mis moodi mina nende eest vastutan?" Ta ütles, et Ammu ja Estha ja Rahel on tal nagu veskikivid kaelas.
Raheli jalad läksid tagantpoolt märjaks ja higiseks. Nahk libises autoistme vahtkummist kattel. Tema ja Estha teadsid küll, mis need veskikivid on. "Ülestõusus Bountyl", kui inimesed merel surid, olid nad keeratud valgetesse linadesse ja visatud üle parda merre, veskikivid kaelas, et laibad ei jääks pinnale hulpima. Estha ei teadnud, kuidas nad oskasid pardale parasjagu veskikive kaasa võtta.
Estha pani pea endale põlvedele.
Tukk sai rikutud."
"Chacko pani kõrva vastu naba ja kuulatas imestades seest kostvat mürglit. Edasi-tagasi saadetavaid läkitusi. Vastsed elundid harjusid üksteisega. Uus valitsus pani paika oma süsteemid. Korraldas tööjaotuse, otsustas, kes teeb mida.
Laps lõhnas piima ja uriini järele. Chacko imestas, kuidas võib nii tilluke ja määratlematu, oma sarnasuses nii ebamäärane olevus nii tingimusteta valitseda täiskasvanud mehe tähelepanu, armastust, tervet mõistust. Minnes tundis ta, et midagi on temast välja rebitud. Midagi suurt."
"Chacko?" küsis Rahel oma pimedast voodist. "Kas ma tohin ühte asja küsida?"
"Küsi või kahte," ütles Chacko.
"Chacko, kas sa armastad Sophie Moli Kõige Rohkem Maailmas?"
"Ta on minu tütar," ütles Chacko.
Rahel mõtles selle üle järele.
"Chacko? Kas see on paratmatu, et kõik PEAVAD oma lapsi armastama Kõige Rohkem Maailmas?"
"Reegleid pole," ütles Chacko. "Aga tavaliselt armastatakse küll."
"Chacko, aga ütleme näiteks," ütles Rahel, "ainult näiteks- kas on võimalik, et Ammu armastab Sophie Moli rohkem kui mind ja Esthat? Või et sina armastad mind rohkem kui Sophie Moli - ainult näiteks."
"Inimhinges on kõik võimlik," ütles Chacko oma Kõva Häälega Ettelugemise Häälega. Pöördudes nüüd pimeduse poole, tegemata ühtäkki välja väiksest purskaevusoenguga õetütrest. "Armastus. Hullumeelsus. Lootus. Piiritu rõõm."
Neljast Inimhinges Võimalikust Asjast oli Raheli meelest kõige kurvem Piiritu Rõõm. Võib-olla sellepärast, kuidas Chacko seda ütles.
Piiritu Rõõm. Kirikukõlaline. Nagu kurb kala, üleni uimi täis."
"Kui sa kellelegi haiget teed, hakkab see inimene sind natuke vähem armastama."
"Lõhn, nagu ka muusika, salvestab mälestusi."
"Ja õhk oli täis Mõtteid ja Asju, mida tahtnuks Öelda. Aga sellistel hetkedel öeldakse alati ainult Väikesi Asju. Suured Asjad varitsevad väljaütlemata seespool."
"Aga Esthat ei olnud. Otsustati, et nii on parem. Parem kirjutada talle. Mammachi ütles, et kirjutagu Rahel ka. Mida siis? Kallis Estha, kuidas läheb? Mul läheb päris hästi. Eile suri Ammu.
Rahel ei kirjutanud talle kordagi. On asju, mida lihtsalt ei saa teha - näiteks osale endast kirjutada. Jalgadele või juustele. Või südamele."
"Sajandid koondusid üheksainsaks kaduvaks hetkeks. Ajalugu oli eksinud, kaitseks ette valmistumata. Vana kest nagu rästikunahk seljas narmendamas. Märgid, armid, haavad muistsetest sõdadest ja tagurpidi elatud päevadest koorusid maha. nende hajumisest jäi järele aura, tajutav värelus, mis oli niisama selgelt nähtav kui vesi jões või päike taevas. Niisama selgelt tuntav kui kuuma teki ilma leitsak või kala rabelemine pingul nööri otsas. Nii ilmselge oli see, et ei pannud tähelegi.
Velutha tõstis korraks pea ja nägi asju, mis olid seni jäänud väljaspoole lubatud piire, ajaloo silmaklappide varju.
Lihtsaid asju.
Näiteks nägi ta seda, et Raheli ema on naine. Et tal on naeratades põskedes sügavad lohud ja need püsivad veel tükk aega pärast seda, kui naeratus on silmadest kustunud. Ta nägi, et naise pruunid käsivarred on ümarad ja pringid ja ilusad. Et naise õlad läigivad ja pilk on äraolev. Ta nägi, et kingitusi pakkudes ei pruugi ta enam peopesa sirgu tõmmata, et teine kogemata tema käe vastu ei puutuks. Võttes paate ja laekaid. Tillukesi tuuleveskeid. Ta nägi, et tema ei ole ilmtingimata see ainus kingituste andja. Et Ammul on tallegi kingitusi anda.
See teadmine vajus temasse puhtalt nagu noa vahe tera. Külm ja kuum korraga. Selleks kulus vaid hetk.
Ammu nägi, et ta nägi. Ja keeras pilgu kõrvale. Tema ka. Ajaloo vaenlased naasesid oma õigusi nõudma. Et tõmmata nende ümber oma vana, räbaldunud rihm ja lohistada nad tagasi sinna, kus nad tegelikult elavad. Kus Armastuse Seadused ütlevad, keda tuleb armastada. Ja kuidas. Ja kui palju."
"Jättes kõik teised imestama, kust on pärit see tema jultumus.
Ja tõtt-öelda siin on, mille üle imestada. Sest vastavat haridust Ammul ei olnud, niisuguseid raamatuid ta lugenud ei olnud, niisuguste inimestega kokku puutunud ta ei olnud, kes võinuksid mõjutada teda mõtlema nii, nagu ta mõtles.
Tema lihtsalt oli niisugune loom. Lapsena oli ta väga ruttu õppinud põlgama talle lugeda antud Isakaru ja Emakaru jutte. Tema variandis peksis Isakaru Emakaru vaskvaasiga. Emakaru kannatas peksu tumma allaheitlikkusega."
"Vanemaks saades harjus Ammu külmalt kalkuleeriva kurjusega. Temas arenesid välja ülev ebaõiglusetunne ja jonnakas rahutu iseloo, mis kujuneb välja Väikestes, keda elu aeg on lollitanud Suured. Ta ei teinud nimme midagi, et hoida ära tülisid ja kokkupõrkeid. Tegelikult võinuks isegi öelda, et ta neid lausa provotseeris, võib-olla isegi nautis."
"Lõppude lõpuks on ju lugu lõhkuda lihtne. Katkestada mõttelõng. Purustada unenäokild, mida on nagu portselani ettevaatlikult kaasas kantud.
Lasta sel olla, minna sellega kaasa, nagu tegi Velutha, see on palju raskem.
Kolm päeva enne Õudust oli ta lubanud neil oma küüned punase Cutexiga ära värvida. Ammu ei olnud lasknud. Niisugune ta siis oli - sel päeva, kui Ajalugu neil tagumisel verandal külas käis. Kiiskavate küüntega puusepp. Korralikust kastist politseinikud olid neid vaadanud ja naernud.
"Mis see on?" küsis üks. "Homo?"
Teine tõstis saapa; sajajalgne oli kontsarenni vahele kinni jäänud. Tume, roostepruun. Miljonijalgne.
Viimne valguseviirg libises keerubi õlalt. Süngus neelas aia. Tervelt. Nagu püüton. Majas süüdati tuled.
Rahel nägi, et Estha on oma toas, istub korralikult ülestehtud voodil. Ja vaatab trellitatud aknast välja pimedusse. Ega näe, et Rahel istub väljas pimeduses ja vaatab sisse, valgust.
Osatäitjad hämaravõitu näidendis, kust sündmusi ega süžeed ei paista. Kogelemas oma osa, esitades kellegi teise kurbust. Ahastades kellegi teise ahastust.
Võimetud, millegipärast, teksti välja vahetama. Või palkama raha eest peene tiitliga nõustajat, kes viiks läbi
mõne odavamat sorti seansi, paneks nad istuma ja ütleks, nii ehk teisiti: "Teie ei ole Süüdi. Süüdi on teised. Teie olite ainult lapsed. Teie ei saanud midagi parata. Teie olete ohvrid, mitte kurjategijad."
Oleksid nad selle teisendusega hakkama saanud, oleks see aidanud. Oleksid nad kas või mõneks ajaks pähe tõmmanud ohvripõlve traagilise kapuutsi. Siis oleksid nad ehk ükskõikse näo ette mananud, et koguda endasse juhtunu pärast raevu. Või nõuda hüvitust. Ja siis viimaks oleksid nad ehk kummitavatest mälestustest vabaks saanud. Viha aga ei olnud neil kusagilt võtta ja see Teine Asi, mida nad hoidsid oma Teises Käes nagu kujuteldavat apelsini, endale nägu ette manama ei hakanud. Seda polnud kusagile panna. Polnud nende võimuses seda kellelegi käest anda. Seda tuli hoida. Hoolega ja igavesti.
Esthappen ja Rahel teadsid mõlemad, et sel päeval oli kurjategijaid rohkem (peale nende). Ja ainult üks ohver. Tal olid veripunased küüned ja seljal pruun leht, mis tõi õigeks ajaks kohale mussooni.
Temast jäi järele universumiauk, kust nirises pimedust nagu sulatõrva. Sealtkaudu läks nende ema, ilma , et oleks hüvastijätuks isegi lehvitanud. Ta jättis nad maha pimedusse tiirlema, ei olnud neil ankrusilda, ei olnud sel paigal vundamenti."
"Mida aga Vellya Paapen (kes üldiselt teadis pea-aegu kõike) ei teadnud, oli see, et Kari Saipu maja on Ajaloo Maja (uksed lukus ja aknad pärani). Et selle sees on maakaartide järgi lehkava hingeõhuga esivanemad, kes - varbaküüned kõvad - ajavad seinal sisalikega sosinal juttu. Et Ajalugu kasutab tagaverandat, et esitada oma tingimused ja koguda lõiv. Et korrarikkumine viib ränkade tagajärgedeni. Et päeval, mil Ajalugu oma arved kokku lööb, jää Estha kätte tšekk Velutha makstud lõivust.
Vellya Paapen ei teadnud, et Kari Saipu oligi see, kes vallutas unistusi, et neid siis edasi unistada. Et tema noppis need möödujate peast, nagu lapsed nopivad saiast rosinaid. Et kõige rohkem tahtis ta endale erimunakaksikute hapraid unistusi, et kõige meelsamini unistas ta neid. Vaene vana Vellya Paapen, oleks ta teadnud, et Ajalugu tema oma saadikuks valib, et tema pisarad vallandavad Õudused, ehk ei oleks ta siis uhkeldanud Ayemenemi turul nagu noor kukk, kelkides, et vaata, kuidas tema, sirp hammaste vahel (hapu, raua maitse keelel), üle jõu ujus. Kuidas ta selle ainult hetkeks maha pani, et põlvitades panditud silmast liivateri välja uhtuda, ja siis oli ta esimest korda tundnud sigarisuitsu lõhna. Kuidas ta sirbi kätte võttis, hooga ringi keeras ja lõhna kinni sirbitas, nii, et vaim igaveseks paigale sai. Spordimehe üheainsa sujuva liigutusega.
Selle aja peale, kui ta hakkas oma osast Ajaloo Plaanides aru saama, oli taganeda hilja. Jalajäljed oli ta ise eest pühkinud. Taganedes neljakäpakil, hari peos."
"Sa nägid pärastlõunaõudukat," teatas tütar.
"See ei olnud õudukas," ütles Ammu. "See oli unenägu."
"Estha arvas, et sa sured ära."
"Sa olid nii kurb," ütles Estha.
"Ma olin nii õnnelik," ütles Ammu ja sai aru, et oligi.
"Kui unes õnnelik olla, kas see siis loeb?" küsis Estha.
"Misasi loeb?"
"Õnn - kas see loeb?"
Ammu sai väga hästi aru, mida ta mõtles, see tema untsus tukaga poeg.
Sest on ju nii, et loeb ainult see, mis tõepoolest loeb.
Laste lihtne vankumatu elutarkus.
Kui unes kala süüa, kas siis see loeb? Kas see tähendab, et kala ongi söödud?"
"Kõhe hakkas. Külmast tundest kuumal pärastlõunal, et Elu ongi Elatud. Karikas tolmu täis. Õhk, taevas, puud, päike, vihm, valgus ja pimedus- kõik aegamööda pihustumas liivaks. Liiv valgub ninasõõrmetesse, kopsudesse, suhu. Veab alla, põhja, jättes pinnale tiirleva keerise, niisuguse, mis jääb krabidest, kui need rannal liivasse kaovad."
"Ammu ei peljanud mitte niivõrd seda, mis ootab tee lõpus, kui just teed ennast. Ükski miilikivi ei märgistanud seda. Üksi puu ei kasvanud teeveerel. Ükski veiklev vari ei varjanud. Ükski udu ei veerenud üle. Ükski lind ei tiirutanud tee kohal. Ükski käänak ega haru ega pisimgi kurv ei varjanud isegi viivuks selget lõpuvaadet. Ja see kohutas Ammut, sest tema ei olnud sedasorti naine, kes tahtnuks, et talle tulevikku ennustataks. Seda ta lihtsalt kartis. Nii et kui ta oleks võinud soovida ühe tillukese soovi, siis ehk oleks ta soovinud ainult Mitte Teada. Mitte teada, mis on igal üksikul päeval varuks. Mitte teada, kus ta võis olla järgmisel kuul, järgmisel aastal. Kümne aasta pärast. Mitte teada, kuhu tee võib käänata, ja mis võib olla teispool kurvi. Kuigi Ammu teadis. Või arvas end teadvad, mis oli tegelikult niisama halb (sest kui sa unenäos kala sööd, siis tähendab see, et oled kala söönud). Ja mida Ammu teadis (või arvas end teadvat), lõhnas elutu, äädikase auru järele, mis tõusis Konserviparadiisi tsementtünnides. Auru järele, mis kortsutas nooruse ja marineeris tuleviku.
Pea juustekapuutsis, nõjatus Ammu vannitoapeeglis iseenese vastu ja proovis nutta.
Enese pärast.
Väikeste Asjade Jumala pärast.
Oma unenäo puudersuhkruste kaksikutest ilmaleaitajate pärast."
No comments:
Post a Comment