J. Fowles "Liblikapüüdja"

Ainus asi, mis tõesti loeb, on see, et sa millesegi tõesti usud ja selle järgi ka elad - nii kaua kui see on midagi enamat kui usk iseenda heaolusse

Kõige põlastusväärsem on irduda elust põhjusel, et see sind ei rahulda.

Ta on nagu kaunis joonistus millestki inetust. (Miranda kommentaar nägusa, kuid labase ja võltsi noormehe kohta.)

Jumal on võimetu. Ta ei suuda meid armastada. Ta vihkab meid, sest ta ei suuda meid armastada.

See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad

"Mis vesi kehale, see eesmärk vaimule," lugesin hiljuti lehest (päeva aforismina). Julgen väita, et see on tõesti tõsi. Kui Mirandast sai minu elu eesmärk, siis osutus, et ma polnud viletsam kui iga teine mees.

Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda. 

"Nad on ilusad, aga neid on nukker vaadata."
Iga asi on kurb, kui sa ta kurvaks teed, tõrjusin ma.
"Aga tegija oled sina!" Ta vaatas mulle üle kasti trotsivalt otsa. "Kui palju liblikaid sa oled tapnud?" 
Sa ju näed ise.
"Ei näe. Ma mõtlen kõiki neid liblikaid, kes nendest oleks ilma tulnud, kui sa oleksid neil lasknud elada. Ma mõtlen kogu seda elavat ilus, millele sa oled lõpu peale teinud."
Kes seda oskab öelda.
"Sa isegi ei jaga seda kellegagi. Kes neid siin näeb? Sa oled nagu ihnur, sulged kõik selle ilu nendesse kastidesse."

"Me kõik tahame asju, mida me ei saa. Iga vähegi viisakas inimolend lepib sellega." - Me kõik haarame, kust saame, vaidlesin vastu. Ja kui me enamiku aega oma elust pole suurt midagi saanud, siis teeme selle tasa, enne kui on hilja. 

"Vihkan teadlasi," jätkas ta. "Ma vihkan inimesi, kes kõiksugu asju koguvad ja lahterdavad ja neile nimesid annavad ning nad siis unustavad. Sedasama tehakse pidevalt ka kunstis. Maalikunstnikku nimetatakse impressionistiks või kubistiks või veel kellekski ja siis paigutatakse ta kuhugi lahtrisse ega võeta teda enam elava iseseisva kunstnikuna."

"Nad on elutud." Ta heitis mulle kummalise kõõrdpilgu. "Mitte ainult need. Kõik fotod. Kui midagi joonistad, siis hakkab see elama, aga kui sa seda pildistad, siis ta sureb."
See on nagu kiretu ülestähendus, sõnasin ma. "Jah, läbinisti kuiv ja elutu." 

"See on neist kõige viletsam," teatas ta. "See on tüüpiline kunstiüliõpilase oskuslikult tehtud pildike. Aga üks neist on hea," lisas ta. "Tean, et ta on hea. Ta on sada korda enam väärt kui kõik teised kokku. Kui sa selle kolme korraga ära arvad, saad ta lausa muidu endale, kui ma siit minema lähen." 
Pilt, mis nii hea oli, tundus mulle alles lõpetamata, võimatu oli aru saada, mis puuviljad sellel pidid olema, ning kogu pilt oli kuidagi vildak. 
"Sellel pildil olen peaaegu jõudnud sinnamaani, et seal kujutatud puuvilja kohta midagi öelda. Tegelikult ma seda küll ei ütle, kuid on aimata, et võiksin öelda. Tajud sa seda?"
Ega ei taju küll, tunnistasin.
Ta läks ning võttis ühe kunstialbumi Cezanne'i maalidega.
"Näed," osutas ta ühele värvilisele pildile, mis kujutas taldrikut õuntega. "Ta ei näe üksnes kõike nende õunte kohta, vaid kõigi õunte ning vormi ja värvi kohta üldse."

"Sul ei teki kellegagi mingit kontakti, aga temal on see kõigiga. Te olete mõlemad võrdselt rikutud."

"Sa põlgad tegelikke kodanlikke klasse nende snooblike harjumuste ja arvamuste pärast. On ju nii? Aga sul endal pole muud asemele panna kui oma tühipaljas keeldumine mõelda siivutuid mõtteid või teha siivutuid tegusid või mis tahes viisil siivutult käituda. Tead, et kõik suured kunstiteosed ajaloos ja kõik ilus siin elus, mida sa nimetad siivutuks või mis vähemasti on sündinud tunnetest, mis sinu keele s on siivutud- nad on sündinud kirest, armastusest, vihkamisest, tõest."
Ma ei tea, millest sa räägid.
"Küllap sa juba tead. Miks sa pead alati kasutama tobedaid sõnu nagu siivutu, kena, sünnis, õige? Miks sa peaksid nii kangesti muretsema, mis on sünnis? Sa oled nagu mõni armetu vanatüdruk, kelle meelest on abielu liiderlik ja ka kõik muu peale tassi lahja tee kuskil umbses toapugerikus. Miks sa küll elult kogu rõõmu ära võtad? Miks sa küll kogu ilu hävitad?"
Tajusin, et kogu meie ajastu on üks pettus ja teesklus. See, kuidas aina räägitakse tašisimist ja kubismist ning sellest ja tollest -ismist. Ja kõik need pikad käibefraasid- selgusetud sõnakämbud ja -ühendid. Kõik ainult selleks, et varjata tõsiasja, et kas oskad maalida või ei oska.
Pead alati looma. Kui sa millessegi usud, siis pead tegutsema. Oma tegudest rääkimine onsama, mis veel maalimata piltidega hooplemine. Kohutavalt halb komme. 


Palvetamine rahustab mind. See petlik usk vähemasti. See on nagu arvutamine, kui palju oled raha raisanud ja kui palju on veel alles.

„Unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult juhtuda.“

"Asjad on minu jaoks kas ilusad või inetud. Kas sa ei saa siis sellest aru? Ma ei mõtle heale ega halvale, vaid ainult ilusale ja inetule. minu silmis on paljud õiged asjad inetud ja paljud ebaõiged asjad kaunid." 

"Kuulumine nõuab kahte poolt. Ühte, kes annab ja teist, kes võtab, mida antakse. Sa ei kuulu mulle, sest ma ei saa sind omaks võtta. Ma ei saa sulle midagi vastu anda." 

"Mitte vähimatki heli. Mul tekib tunne, nagu ootaksin kogu aeg midagi. Olen elus. Elus nii, nagu surmgi on elus."

"Kõige enam tunnen puudust päevavalgusest. Ma ei suuda elada valguseta. Kunstlik valgus- see on läbinisti pettus, see peaaegu sunnib igatsema pimedust."

Ta sunnib mind tooni muutma, tekitab minus tahtmise tema ümber tantsida, teda segadusse viia, sõgestada, tummaks rabada. Ta on nii pikkade juhtmetega, nii kujutlusvõimetu, nii elutu. Nagu tsinkvalge. See on nagu mingi hirmuvalitsus, mis tal minu üle on. Ta sunnib mind end alatasa muutma, näitlema. Suurustlema. See on nõrkade inimeste vastik hirmuvalitsus. Tavainimene on tsivilisatsiooni nuhtlus.

Vägivald ja jõu kasutamine on patt. Kui ma võtan kasutusele vägivalla, siis laskun tema tasemele. See tähendab, et mul pole tõelist usku mõistuse jõusse, osavõtlikkusse ja inimlikkusse. --- Ma olen kõlbeline inimene ega häbene seda. Ma ei lase Calibanil end kõlblusetuks muuta, ehkki ta väärib igati mu vihkamist ja viha ning kirvega pähe saamist.

See, mida ma kirjutan, ei kõla loomulikuna. See on, nagu püüaksid kaks inimest vestlust üleval hoida. 
Joonistamisega on täpselt vastupidi. Tõmbad joone ja taipad kohe, kas see on hea või halb. Aga kirjutad rea ja sulle tundub, et see on õige, ent hiljem loed seda uuesti teise pilguga.

Ta on inetuse võrdkuju. Aga inetust inimeses ei saa puruks lüüa.

Tahaksin maalida nagu Berthe Morisot. Ma ei mõtle tema värve ega vorme ega üldsegi midagi konkreetset, vaid tema lihtsust ja valgust. Ma ei taha olla andekas ega silmapaistev ega "mõjukas" ega taha saada meeskriitikute saamatu analüüsi objektiks. Tahan maalida päikesepaistet laste nägudel, lilli põõsastaras või tänavat pärast aprillivihma. 
Asjade tuuma. Mitte asju endid.
Valguse värelemist kõige väiksematelgi asjadel. 

See on nagu jalgpalliski. Kaks vastasmeestkonda võivad tahata teineteist lüüa, vastastena võivad nad teineteist isegi vihata, ent kui keegi tuleb ja väidab, et jalgpall on totter, et seda pole mõtet mängida ega sellest midagi pidada, siis tekib nende vahel kokkukuuluvustunne. Tunne ongi ainus asi, mis loeb.

Vahest on see lihtsalt tema tundmine. See, et ma temast nii palju tean. Ja kui ühte inimest tunned, sis muudab see ta automaatselt lähedaseks. Isegi siis, kui sa teda teisele planeedile saadaksid. 

Poliitilistelt veendumustelt pead olema vasakpoolne, sest kõigile oma vigadele vaatamata on sotsialistid ainsad, kes millestki hoolivad. Nad tunnevad muret, nad tahavad maailma paremaks muuta.


„Nii poliitikas kui ka kunstis ja igal pool mujalgi ei tohi sallida seda, mispole tõeline ega sügav ega vajalik. Tobedate tühiste asjade jaoks lihtsalt ei jätku aega. Elu tuleb elada tõsiselt. Ei tohi vahtida tobedaid filme, isegi kui tahaksid, ei tohi lugeda kõmulehti, ei tohi kuulata rämpsu raadiost ega vaadata seda televiisorist, ei tohi raisata aega tühjaks lobisemiseks. Elu tuleb kasutada. „

Võrreldes joonistamise, maailmise ja raidkunstiga, on sõnad nii tahumatud, nii hirmus primitiivsed: "Istusin voodil ja tema istus ukse kõrval ja vestlesime. Veensin teda kasutama oma raha enda harimiseks, ning ta lubas seda teha, aga ma pole selles eriti kindel." Mu jutt on nagu mingi segane värviplötserdis.
Nagu püüaksin katkise grafiitpliiatsiga joonistada.

Enamik naisi tahab midagi hästi teha. Hästitegemine on juba nende loomuses, ja selle all mõtlevad nad osavust, vaistu, head maitset ja teab mida veel. Nad ei mõista üldsegi mitte, et kui tahad jõuda endas viimse piirini, siis pole sulle tähtis, millise tegeliku vormi su kunst omandab. Ükskõik mida sa kasutad- sõnu või värve või helisid. Mida tahes. See on nagu häälgi, seletas ta. Sa lepid oma häälega ja räägid sellega, sest sul pole valikut. Ent oluline on hoopis see, mida sa ütled. Just see eristab kogu tõelist kunsti kõigest ülejäänust. Tehniliselt täiuslikke vennikesi on igal ajastul jalaga segada olnud. 

Kriitikud muudkui räägivad tehnilisest meisterlikkusest, jätkas ta. See jutt on täielik jama. Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavamasse südamesse. Sina aga pole siin teinud muud kui hulga väikesi aknaid südamesse, mis on tulvil teiste moodsate kunstnike pilte. Sa ütled siin midagi Nicholsonist või Passmore'ist. Mitte iseendast. Sa kastutad kaamerat. 

Miks peaks iga eluhoogne ja loov ja hea inimene kannatama üleüldise ümbritseva kujutlusvõimetuse all?Oma praeguses olukorras olen mina just tüüpiline näide. Olen kannataja. Vangistatud, kasvuvõimetu. Selle salaviha võimuses, selle maailma Calibanide vastiku, veskikivina lasuva kadedusekoorma meelevallas. Sest nad kõik vihkavad meid, vihkavad seepärast, et me oleme teistsugused, et me pole nemad, et nende ringkond pole nagu meie. Nad jälitavad meid, tõrjuvad meid välja, panevad meid põlu alla, irvitavad meie üle, haigutavad meid nähes, nad sulgevad meie ees silmad ja kõrvad. Nad on valmis tegema mida tahes, et meid mitte märgata ega austada. Nad lömitavad meie hulgast pärinevate suurte meistrite ees pärast nende surma. Nad maksavad tuhandeid Van Goghi ja Modigalani piltide eest, millele nad nende maalimise ajal oleksid sülitanud. Nende üle laginal naernud. Labast nalja heitnud. Ma vihkan neid.
Vihkan harimatuid ja võhiklikke. Vihkan ülespuhutud ja võltse. Vihkan kadedaid ja vihakandjaid. Vihkan jämedakoelisi ja alatuid ja kitsarinnalisi. Vihkan kõiki tavalisi juhme tühiseid inimesi, kes ei häbene oma juhmust ega tühisust. 
Armastan ausust ja vabadust ja eesmärgile pühendumust. Armastan luua, teha elada täisverelist elu, armastan kõiki, kes lihtsalt ei istu ja ei jälgi ega matki, kelle südames pole kõik kustunud. 

Vist tean nüüd, et Jumal ei sekku millessegi. Ta laseb meil kannatada. Kui palud endale vabadust, siis toob palvetamine ise sulle kergendust, või saabub vabadus asjade käigu tõttu nagunii. kuid Jumal ei kuule sind. Tal puudub kõik inimlik, nagu kuulmine või nägemine, kaastunne. See tähendab, võib-olla lõigi Jumal maailma ja põhilised aine- ja evolutsiooniseadused. Aga ta ei saa hoolida igast üksikolendist. Ta on seadnud asjad nii, et mõned on õnnelikud ja mõned kurvad, mõnel veab ja mõnel mitte. Ta ei teagi, kes on kurb ja kes ei ole, ning ta ei hooligi sellest. Seega pole teda tegelikult olemas. 

Loomisvõimetu inimene pluss loominugvõimalused teevad kokku pahelise inimese. 

Kirjutad seda, mida kuulda tahad. 
Imelik asi- kui ennast joonistad, siis niiviisi ei ole. Ei teki kiusatustki tüssata. 

I. McEwans "Amsterdam"

Kunagi oli eneseupitamine tõepoolest iseenesestmõistetav ja ahnus ning silmakirjalikkus igapäevased asjad. Nüüd me elame aga palju intelligentsemal, palju kaastundlikum ja tolerantsemal  ajal, ning iga, ükskõik kui avalikul positsioonil oleva inimese isiklik ja kahjutu harrastus ei ole, on kohatu ka vanamoodne šantažeerimiskunst ja oma veatust rõhutav käre moraliseerimine.

 Nii idiomaatilises ja nüansseeritud keeles, kui seda on inglise keel, on valetõlgendused kerged tulema. Piisab vaid rõhu nihutamisest, kui tegusõnast saab nimisõna, teost asi; omadus, sõltuvalt lausest muudab sisu. Perfektsusest- täiuslikust, tehniliselt suurepäraselt, hästi teostatud teost – saab ainsa lingvistilise hoobiga perfektsus- täisminevikulisus, möödunud, olnu.

Ajakirjandus on teatud mõttes nagu teadus: kõige paremad ideed jäävad püsima nii ehk teisiti ja intelligente opositsioon ainult karastab neid.

Aeg-ajalt, kui rong kiirust lisades Londonist kaugenes, oli näha maastikku ja sellega koos ilu algeid või vähemalt mälestust ilust, ent sekundi jagu hiljem kadus seegi jõkke- mida hoidsid vaos betoonist kaldad- või ei tea kust ilmunud põllumajanduslikku kõnnumaasse, mida ei ääristanud ükski hekk ega puu, ainult maanteed, uued maanteed, mis sondeerisid väsimatult, häbitult pinda, justkui olekski ainus asi, mis üldse midagi loeb, olla kusagil mujal. Võttes arvesse kõikide teiste elusvormide heaolu maapeal oli inimene kui eksperiment mitte lihtsalt ebaõnnestunud; see oli olnud algusest peale viga.

J. Marias "Nii valge süda"

 Võib-olla just sellepärast me loemegi romaane ja ajalookroonikaid ja vaatame filme: et leida analoogiat, sümbolismi, et ära tunda, mitte et midagi uut teada saada. Jutustamine moonutab, ja kui me sündmusi umbes jutustame , siis me moonutame neid, me vääname neid ja pöörame nad vahel lausa vastupidiseks, sest kõik jutustatu muutub ebatõenäoliseks, ebamääraseks isegi siis, kui see on tõsi; tõde ei sõltu sellest kas miski tegelikult oli olemas või toimus, vaid sellest, kas see jääb varjatuks, teadmata ja ümber jutustamata, sest niipea kui seda jutustatakse, näidatakse või ilmutakse, ükskõik kui tõelähedaselt seda ka ei tehtaks, kas televisioonis või ajalehes, kas tegelikkuses või elus või lausa tegelikus elus endas, muutub toimunu kohe osaks mingist analoogiast või mingiks sümboliks, ja fakte pole enam olemas, on vaid millegi äratundmine. Ehkki öeldakse, küllap tõde juba välja tuleb, ei ole see tegelikult nii, sest ainus tõde on just see, mida keegi ei tea, mida teistele edasi ei anta, mida sõnade ega kujundite keelde ei tõlgita ja mis jääbki varjatuks, ilmutamata.

Kui mitte kedagi mitte kunagi mitte millekski ei sunnitaks, siis jääks maailm seisma, kõik hulbiksid igavesti üleüldises kõhkluses ja määramatuses. Inimesed tahavad ainult magada, enneaegne kahetsus halvab meid, sest on nii õudne kujutleda, mida võivad kaasa tuua sammud, mis meil veel astumata on; sellepärast ongi poliitikud nii hädavajalikud- peavad tegema otsuseid, mida teised iialgi ei teeks, kuna nad on tardunud kahtlustesse ja tahtejõuetusse.

 Mul oli tõepoolest kiire, kuna ma teadsin, et seda, mis mul praegu kuulmata jääb, ei kuule ma enam mitte iialgi: seda siin ei saa uuesti ette mängida nagu lindistuse kuulamisel või video vaatamisel, kus linti saab alati tagasi kerida, vaid siin läheb iga tabamata ning mõistmata jäänud sosin igaveseks ajaks kaotsi. Sellepärast ongi halb, et meiega juhtub nii palju asju, mis jäävad talletamata, veel enam, mis jäävad ka teadmata, nägemata ja kuulmata: neid hiljem taastada ei ole enam võimalik. Kui me ei olnud ühel teatud päeval koos, siis täpselt selsamal päeval koos olla ei saa me enam mitte iialgi; kui meile helistati ja taheti midagi öelda, meie aga ei võtnud toru, siis see jääb alatiseks ütlemata, igatahes neidsamu sõnu ja täpselt sellessamas meeleolus ei öelda enam kunagi; tulevikus on kõik juba pisut erinev või täiesti erinev üksnes seetõttu, et argus ei lasknud meil mõne inimesega rääkida. Aga isegi siis, kui me olime telefonihelina ajal kodus või kui me julgesime rääkida, saime oma hirmust võitu ja unustasime kõik riskid, isegi siis ei kordu see enam mitte iialgi ning järelikult jõuab ükskord kätte hetk, mil on ükskõik, kas me olime koos või ei olnud, kas me võtsime telefoni või ei võtnud, kas me julgesime kellegagi rääkida või olime vait. Isegi kõige sügavamale meelde sööbinud asjadel on oma kestus, täpselt samuti nagu ka neil, mis ei jäta endast mingit jälge, või isegi neil, mis jäävadki toimumata.

Mõnikord on mul tunne, et tegelikult ei juhtugi midagi, sest miski ei juhtu ju muust sõltumatult, miski ei kesta, ei ole igavene ega püsi ka igavesti meeles, ning ka kõige üksluisem ja rutiinsem elu tühjendab ja eitab iseennast oma näivas kordumises seni, kuni enam miski ega keegi pole see, mis nad varem olid; maailma mannetut ratast ajavad ringi mäluta olendid, kes kuulevad, näevad ja teavad vaid asju, mida ei räägita, mis ei juhtu, mis pole tunnetatavad ega tõestatavad. See, mis on, ei erine sellest, mida tegelikult polegi; see, mille me käest laseme või tähelepanuta jätame, ühtib sellega, millest kinni haarame ja millesse klammerdume; kogetu on sama mis see, mida me proovinud pole - ja ikkagi kulub terve meie elu valimise, äraütlemise ja sorteerimise peale, kulub piiride tõmbamise peale asjade vahele, millel tegelikult vahet ei ole, mida aga meie püüame üksteisest eristada, sest ainult nii saab meie loost üks terviklik lugu, mida on võimalik meelde jätta ja ümber jutustada.

Mingile teole ässitamine pole ju muud kui sõnad, omanikuta sõnad, mida saab tõlkida, mis korduvad häälest häälesse, keelest keelde ja sajandist sajandisse, alati ühed ja samad ning alati õhutamas inimesi ühtedele ja samadele tegudele, nii kaua kui maailmas on olnud inimesed, on olnud keeli ja kõrvu, mis neid sõnu kuulevad. Ühed ja samad teod, millest keegi kunagi ei tea, kas ta tegelikult tahabki nende täideviimist või ei, alati tahtmatud teod, mis tegelikkuseks saades enam sõnadest ei sõltu, nad kustutavad sõnad maha ning jäävad irdu kõigest, mis oli enne ja tuleb pärast, sest teod on ainulised ja pöördumatud, sõnu aga saab üle rõhutada ja üle korrata, neid võib ka ümber lükata või ümber öelda, maha salata või tagasi võtta, ja lõpuks võivad sõnad ka muunduda või ununeda.

Kundera "Identiteet"

Meie ainus vabadus on valida kibestuse ja rõõmu vahel.


"Pea meeles: tänapäeva religiooniks on elu ülistus "Elu" on kuninas kõigi sõnade seas. Sõnakuningas, kelle õukonda kuuluvad teised suured sõnad. Näiteks "seiklus!"! Ja "tulevik"! Ja "lootus"!"

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." 

Jean-Marc tõusis püsti, et tuua konjakipudel ja kaks klaasi. Ta jõi lonksu ja ütles: “Kui mu külaskäik hakkas lõpule jõudma, asus ta mulle oma mälestusi jutustama. Ta tuletas mulle meelde, mida ma kuueteistaastaselt olevat rääkinud. Sel hetkel sai mulle selgeks, mis on sõpruse ainus mõte, vähemalt sel kujul, nagu tänapäeval sõprust veel kogetakse. Sõprus on inimesele hädavajalik, et tema mälu korralikult töötaks. Mäletada minevikku, kanda seda alati endaga kaasas, see on võib-olla vajalik tingimus, et säilitada, nagu öeldakse, oma mina terviklikkust. Selleks et mina kokku ei tõmbaks, et ta säilitaks oma mahu, tuleb mälestusi kasta nagu potililli ja see kastmine nõuab korrapäraseid kontakte möödunudpäevade tunnistajatega, see tähendab sõpradega. Nemad on meie peegel; nemad on meie mälu; sõpradelt ei nõuta muud, kui et nad pühiksid aeg-ajalt puhtaks peegli, kust saaksime ieennast näha. Aga mul on ükspuha, mida ma koolipõlves tegin! See, mida ma olen alati, varasest noorusest peale igatsenud, oli hoopis midagi muud: igatsesin sõprust kui väärtust, mis kõrgub kõigi teiste väärtuste kohal. Mulle meeldis öelda: kui on valida tõe ja sõbra vahel, siis otsustan ma alati sõbra kasuks. Ütlesin seda provokatiivselt, kuid mõtlesin tõsiselt. Praegu ma tean, et see maksiim on ajast ja arust. See võis veel kehtida Patroklese sõbra Achilleuse, Alexandre Dumas’ musketäride, isegi Sancho kohta, kes oli oma isandale kõigist nende erimeelsustest hoolimata tõeline sõber. Aa meie ajas see ei kehti. Olen oma pessimismis nii kaugele jõudnud, et nüüd olen valmis pidama tõde sõprusest tähtsamaks.”

Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: “Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas’ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kvalaust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemateks, kuningast ja kuningannas ja kõigest ülemaks.”

Chantal silitas mehe kätt ja hetkelise vaik

21
"Alates oma viimasest kohtumisest F.'iga mõtleb Jean-Marc: silm- hinge aken; punkt kuhu on koondatud näo ilu, inimese identiteet; samas ka nägemise instrument, mida tuleb ühtelugu pesta, niisutada, hooldada spetsiaalse vedelikuga, milles sisaldub teatud annus soola. Nägemist, suurimat inimesele antud imedest, katkestab korrapäraselt mehaaniline pesemisliigutus. Täpselt samamoodi, nagu kojamehed puhastavad auto tuuleklaasi. Muide, kojameeste kiirust saab tänapäeval reguleerida, nii et iga liigutuse vahele jääb kümnesekundiline paus, nagu ka silmapilgutuste vahele. 
Jean-Marc vaatab sageli kaasvestlejate silmi ja püüab jälgida lau liikumist; ta tunnistab, et see pole sugugi lihtne. Me pole harjunud silmapilgutusi teadvustama. Ta ütleb endamisi: ma ei näe midagi sagedamini kui inimeste silmi, järelikult ka silmalauge ja nende liikumist. Ja siiski ei taba ma seda hetke. ma lahutan selle pilgust, mida näen enda ees. 
Ja veel mõtles ta: kui Jumal oma töökojas inimese meisterdas kukkus tal juhtumisi välja just see kehamudel, mille me peame oma hingega lühikeseks ajaks asustama. Milline tänamatu saatus asustada nii halvasti valmistatud keha, mille silm ei ole võimeline nägema, kui seda iga kümne-kahekümne sekundi tagant ei pesta! Miks peaksime siis uskuma, et inimene meie ees on vaba, sõltumatu olend, iseenda peremees? Miks peaksime siis uskuma, et keha on temas pesitseva hinge truu väljendus? Et seda uskuda, tuleb unustada silmalau pidev pilkumine. Tuleb unustada töökoda, kust me pärit oleme; tuleb täita unustamiselepingu sätteid. Jumal ise sunnib meid seda tegema. 
Millalgi lapsepõlve ja noorukiea piiril oli Jean-Marci elus olnud lühike ajajärk, mil ta polnud seda unustamiskohustust  veel taibanud ja jälgis hämmeldunult silmalau liikumist sarvkestal: ta avastas, et silm pole aken, millest paistab ainulaadne ja imeline hing, vaid kiiruga kokku klopsitud aparaat , mis on ammusel ajal käima pandud. See noorukiea äkiline äratundmiskogemus oli teda muidugi ehmatanud. "Sa jäid seisma",  oli F. öelnud, "vaatasid mulle otsa ja laususid kummaliselt enesekindlal toonil: mulle on juba sellestki küllalt, kui näen kuidas ta silm pilgub..." Ta ei mäletanud seda. Küllap oli see ehmatus määratud unustusse vajuma. Vaevalt oleks see talle üldse meenunud, kui F. poleks seda maininud. 
Mõttesse vajunult jõudis ta koju ja avas Chantali toa ukse. Chantal paigutas parasjagu asju oma kappi ja Jean-Marcil oli soov näha, kuidas laug pühib Chantali silma, akent, mille taga on varjul Jean-Marci jaoks ainulaadne hing. Ta läks naise juurde, haaras tal küünarnukist ja vaatas tema silmi; tõepoolest, need pilkusid, isegi üsna kiiresti, just nagu oleks naine tundnud end katsealusena. 
Ta nägi, kuidas laug langes ja tõusis, kiiresti, liiga kiiresti, ning ta tahtis veel kord kogeda ammust tunnet, kuueteistkümneaastase Jean-Marci tunnet, kelle meelest oli see silma masinavärk nördimapanevalt äpardunud. Kuid Chantali silmalau ebanormaalselt kiire ja ühtäkki korrapäratu liikumine pani teda pigem heldima kui pettuma: Chantali silma kojamehed olid nagu ta hinge tiivad, väriseva, kabuhirmus linnu pekslevad tiivad. Heldimushoog oli ootamatu nagu pikselöök ja mees surus Chantali oma rinnale. 
Siis laskis ta naise oma embusest lahti ja nägi tema hämmeldunud, jahmunud nägu. Ta ütles: "Ma tahtsin ainult vaadata su silmalaugu, mis peseb sarvkesta nagu kojamees tuuleklaasi." 

22
"Jean-Marc mõistis selle maagilise hetke kaalu, mida kujutab inimesele elukutsevalik. Teades hästi, et elu pole küllalt pikk ja valikut ei saa hiljem parandada, piinas teda, et ükski elukutse teda iseenesest ei ahvatlenud. Skeptiliselt oli ta juurelnud kogu võimaluste gamma üle: prokurörid pühendavad oma elu teiste tagakiusamisele; õpetajad peavad taluma kasvatamatuid lapsi; tehnikaalad, mille edusammud toovad pisukeste hüvede kõrval tohutul hulgal kurja; humanitaarteaduste targutav ja tühine loba; sisekujundus (see köitis teda tislerist vanaisa mälestuse tõttu) sõltub moevooludest, mida ta vihkas; vaeste apteekrite elu seisneb pudelite ja purgikeste müümises. Kui ta küsis endalt, mis amet kogu 
eluks valida, kostis ta sügavast sisemusest vastuseks kõige piinlikum vaikus. Ja kui ta lõpuks oli meditsiini kasuks otsustanud, siis polnud ta järginud sisemist kutsumust, vaid pigem mingit ennastsalgavat idealismi: meditsiin näis olevat ainus inimestele vasutuvaieldamatult kasulik ala, milles tehnika progress toob kaasa kõige vähem negatiivseid tagajärgi. 
Aga pettumus ei jäänud tulemata, kui ta teisel kursusel pidi veetma kogu aja lahkamisruumis: see oli šokk, millest ta polnudki toibunud. Ta polnud võimeline surmale silma vaatama; üsna ruttu pidi ta endale tunnistama, et tõde oli veel hullem: ta polnud võimeline vaatama keha, selle saatuslikku, vastutustundetut ebatäiuslikkust; lagunemismehhanismi, mis seda valitseb; selle verd, sisikonda ja valu." 

"Ma ütleksin, et igavus hulk, juhul kui igavus on mõõdetav, on tänapäeval palju suurem kui vanasti. Sest vana aja ametid, vähemalt valdav osa neis, ei olnud mõeldavad ilma kirgliku kiindumuseta: põllumehed armastasid oma maad; minu vanaisa pani oma hinge ilusatesse laudadesse; kingsepad teadsid peast iga külamehe jalamõõtu; metsnikud; aednikud; ma oletan, et isegi sõdurid tapsid tol ajal kirglikult. Elu mõte ei olnud mingi küsimus, see oli nendega, endastmõistetavalt, nende töökodades, nende põldudel. Iga amet kujundas vastava mõtteviisi, vastava elulaadi. Arst mõtles teisiti kui talupoeg, sõdur käitus teistmoodi kui õpetaja. Tänapäeval oleme kõik ühesugused, kõiki meid ühendab seesama ükskõiksus meie töö vastu. See ükskõiksus on meie kirg. Meie aja ainus suur kollektiivne kirg."  

"Kuni naine eksles oma veidrates kujutluspiltides, mõtles ta endamisi, et Chantal on tema ainus hingeline side maailmaga. Kui talle räägitakse vangidest, tagakiusatutest, näljahädalistest, teab ta vaid ühte viisi, kuidas nende hädad teda isiklikult ja valustalt puudutaksid: ta kujutleb nende asemel Chantali. Kui räägitakse kodusõja ajal vägistatud naistest, näeb ta vägistatuna Chantali. Mitte keegi teine, ainult Chantal vabastab ta ükskõiksusest. Ainult tema vahendusel on ta suuteline kaasta tundma. 
Ta oleks tahtnud seda Chantalile öelda, kuid häbenes pateetilisust. Pealegi turgatas talle pähe üks teine, hoopis vastupidine mõte: mis siis, kui ta kaotaks selle ainsa olendi, kes seob teda inimkonnaga? Ta ei pidanud silmas naise surma, vaid mõtles midagi sootuks peenemat, tabamatut, mõtet, mis teda viimasel ajal jälitas: ühel päeval ei tunne ta enam naist ära; ühel päeval märkab ta, et Chantal ei olegi see Chantal, kellega ta koos elab, vaid hoopis naine rannalt, keda ta oli Chantaliks pidanud; kindlustunne, mida Chantal tema jaoks kujutas, osutub ühel päeval petlikuks ja Chantal muutub tema silmis sama tähtsusetuks nagu kõik teised."

"Ja mis on üldse intiimne saladus, mõtles ta edasi. Kas seal on peidus inimisiku individuaalsus, originaalsus, salapärasus? Kas intiimsed saladused teevad Chantalist selle ainukordse olendi, keda ta armastab? Ei. Intiimne on see, mis on kõige üldisem, kõige tavalisem, korduvam ja kõigile ühine: keha oma vajadustega, haigused, maaniad, näiteks kõhukinnisus või kuupuhastus. Ja kui me siivsalt varjame kõike intiimset, siis mitte sellepärast, et seal oleks midagi eriti isiklikku, vaid hoopis vastupidi, sellepärast, et see kõik on nii armetult ebaisiklik. Kuidas saab ta Chantalile pahaks panna, et too on oma soo esindaja, et ta sarnaneb teiste naistega, kannab rinnahoidjat ja samal ajal ka rinnahoidjapsüholoogiat? Just nagu ta ise ei kuuluks mingisse ürgselt maskuliinsesse totrusesse? Nad mõlemad on pärit sellest töökojast, kus nende silmad keerati kihva silmalau ebaühtlase liikumisega ja nende sisemusse paigutati väike haisev masinavärk. Mõlemal on keha, kus leidub nii vähe ruumi hingele. Kas nad ei peaks seda teineteisele andestama? Kas nad ei peaks mööda vaatama neist naeruväärsetest tühiasjadest, mida nad peidavad oma sahtlipõhja?" 


"Chantal vastas: "Nõus, ka mina arvan, et kõik muutused on kahjulikud. Sel juhul oleks meie kohus kaitsta maailma muutuste eest. Aga paraku ei suuda maailm peatada oma muutuste meeletut võidujooksu..."
"...ja inimene on sealjuures vaid tühine tööriist," katkestas teda Leory. "Lokomotiiv kätkeb eos lennuki visandit, mis vältimatult viib edasi kosmoseraketini. See loogika on kätketud asjades endis, teistiöeldes, on osa jumalikust projektist. Te võite inimkonna välja vahetada uue inimkonnaga, aga areng, mis viib jalgrattast raketini jääb samaks. Ja inimene ei ole mitte selle evolutsiooni autor, vaid tööriist. Pealegi üsna armetu tööriist, sest ta ei tea selle tähendust, mida ta ehitab. Tähendus ei kuulu talle, see kuulub Jumalale, ja meie oleme olemas vaid selleks, et talle kuuletuda, et tema võiks teha, mida tahab."
"Mille nimel me elame? Selle nimel, et sigitada Jumalale inimliha. Sest piibel ei nõua meilt, armas proua, et otsiksime elu mõtet. Ta nõuab meilt sigitamist. Armastage ja tehke sugu. Saage aru: armastamiskäsu määratleb see "tehke sugu". "Armastage" ei tähenda niisiis mingit hoolitsevat, kaastundlikku, vaimset või kirglikku armastust, see tähendab lihtsalt: armatsege, paarituge!"

'
"Vabadus? Oma viletsust elades võite olla õnnetu või õnnelik. Selles valikus seisneb teie vabadus. Olete vaba sulatama oma individuaalsuse ühispajas kas kaotuskibedusega või võidujoovastusega. Meie valik, armas proua, on võidujoovastus." 
Kui kogu meie elu on mõttetu, siis ei tohi seda kanda nagu taaka, vaid tuleb osata sellest rõõmu tunda. 

Kundera "Olemise talumatu kergus" (1984)

"Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele."

"Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu, et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes), vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes)."

"Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. "

"Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks."

"Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest
metafoorist. "

"Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomašele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab Terezaga elada või ta ei taha elada, Tereza oli kõik ise otsustanud."

"Ta silmitses ennast ja kujutles, et tema nina suureneks iga päev millimeetri võrra. Mitme päeva pärast oleks tema nägu tundmatuseni muutunud?
Ja kui ka tema muud kehaosad hakkaksid suurenema ja vähenema, nii et Tereza muutuks täiesti tundmatuks, kas oleks see veel tema, kas oleks see veel Tereza?
Muidugi. Ja kui ka Tereza üldse ei sarnaneks Terezaga, tema hing selles kehas oleks ikkagi samasugune, ainult vaataks hämmastusega, mis sünnib kehaga. Aga missugune oleks siis Tereza ja tema keha vahekord? Kas tema keha võib üldse pretendeerida nimele Tereza? Ja kui ta sellele pretendeerida ei või, mis nime ta enda kohta siis kehtivaks peab? Kas ainult midagi kehatut, immateriaalset?
Need on ikka ja jälle samad küsimused, mis keerlevad Terezal peas juba lapsepõlvest saadik. Tõeliselt tähtsad küsimused ongi nimelt ainult need, mida võib formuleerida ka laps. Üksnes need kõige naiivsemad küsimused on tõeliselt tähtsad. Need on küsimused, millele ei ole vastust. Küsimus, millele ei ole vastust, on barjäär, millest pole võimalik kaugemale minna. Teisiti öelduna: just küsimustega, millele pole vastust, ongi määratletud inimlikud võimalused, ongi paika pandud inimliku eksistentsi piirid."

"Kui veini juures aetud eravestlus avalikustatakse raadio kaudu, siis tähendab see seda, et maailm on muutunud koonduslaagriks.
Tereza kasutas seda sõna juba lapsepõlvest, kui ta tahtis öelda, missugusena näib talle elu nende perekonnas. Koonduslaager on maailm, kus inimesed elavad kogu aeg üksteise kõrval, nii päeval kui ka öösel. Julmused ja vägivald on ainult tema sekundaarseks (ja mitte sugugi paratamatuks) iseloomujooneks. Koonduslaager tähendab eraelu täielikku likvideerimist."

"Eludraamat saab alati väljendada raskuse metafooriga. Me ütleme, et inimesele on langenud mingisugune koorem. Inimene kannab ära selle koorma või ei kanna, vajub kokku selle all, maadleb sellega, kaotab või võidab. Aga mis oli tegelikult juhtunud Sabinaga? Mitte midagi. Ta oli hüljanud ühe mehe, kuna oli tahtnud teda hüljata. Kas emes jälitas teda? Maksis talle kätte? Ei. Sabina draama polnud raskuse või kerguse draama. Sabinale polnud langenud mitte mingit koormat, vaid hoopis olemise talumatu kergus."

"Sabina pilk langes kivile, mis lebas eemale tõstetult haua kõrval. See kivi ajas talle hirmu peale, nii et ta tõttas koju. Ta mõtles kogu päeva sellele kivile. Mispärast oli see teda nii väga kohutanud?
Ta vastas endale: Kui haud on kaetud kiviga, ei pääse koolnu enam eales välja. See pole ükskõik: Kui me veeretame hauale kivi, tähendab see, et me ei taha, et koolnu tagasi pöörduks. Raske kivi ütleb koolnule: "Jää sinna, kus sa oled!"
Sabina meenutas oma isa hauda. Tema kirstul on mullaküngas, mullast kasvavad lilled ja vaher sirutab kirstu poole oma juuri, nii et võime mõelda, et koolnu nende lillede ja juurte abil tuleb hauast välja. Kui aga oleks isa olnud kiviga kaetud, iialgi poleks Sabina saanud temaga mõtteid vahetada, iialgi poleks ta saanud kuulda puuvõrra kohinas isa häält, mis oli talle andestanud."

ESIMENE OSA

1
"Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida me oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab öelda see hullumeelne müüt?
Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varju sarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu sõdagi kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.
Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sõjas neljateistkümnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?
Muutub: sellest saab rahn, mis kõrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.
Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre’i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult ükskord ajaloos esinenud Robespierre’i ja Robespierre’i vahel, kes igavesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.
Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.
Mind valdas hiljuti uskumatu tunne: ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust: need mee- nutasid mulle nimelt lapsepõlve; see möödus mul sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?
Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis põhineb peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud."

Roy "Väikeste asjade jumal" (1997)

"Nad, Estha ja Rahel, ei olnud kunagi eriti sarnased, ja isegi siis, kui nad olid kiitsukeste käsivartega lapsed, lamedarindsed, kõhud usse täis ja tukad Elvis Presley moodi sätitud, ei pruukinud ei sugulased, näol kramplik naeratus, ega Ayemenemis tihti annetusi korjamas käinud jakobiitliku kiriku preestrid ajada oma tavalist "kes on kes?" või "kumb on kumb?" juttu.
Segiajamine oli sügavam, asus hoopis varjatumas paigas. Neil varastel vormitutel aastatel, mil mälu oli alles äsja loodud, mil eelu oli täis Algusi ega tundnud Lõppe, ja Kõik oli Igavene, mõtlesid Esthappen ja Rahel endist koos kui Minast, ja eraldivõetuna, üksikult kui Meist. Juskui oleksid nad haruldased siiami kaksikud, füüsiliselt lahutatud, ent ühise identiteediga. Nüüd, kõik need aastad hiljem, mäletab Rahel, kuidas ta ühel ööl Estha naljaka unenäo peale itsitades üles ärkas.
Ta mäletab ka teisi asju, mida tal polnuks õigust mäletada.
Ta mäletab näiteks (kuigi teda ennast seal ei olnud), mis Apelsinilimonaadi Onu Esthaga Abilashi kinos tegi. Ta mäletab tomativõileibade maitset- Estha võilebade maitset, mida sõi Estha- Madrase postirongiga Madrasesse sõites.
Ja need on ainult väikesed asjad.
Nojah, nüüd mõtleb ta Esthast ja Rahelist kui Neist, sest eraldivõetuna ei ole nad kumbki enam Need, kes nad olid või eales arvasid Neist saavat.
Eales.
Nüüd on nende elul vorm ja sisu. Esthal oma ja Rahelil oma.
Piirid, Ääred, Jooned, Servad ja Mõõdud on mõlemi silmapiirile ilmunud nagu salk trolle. Lühikesed olevused pikkade varjudega, valvamas Ähmastunud sihti. Nende silmade alla on tekkinud lauged poolkuud ja nad on niisama vanad kui Ammu, kui ta suri. Kolmkümmend üks.
Ei vanad.
Ei noored.
Arvestatavalt suretavas vanuses."

Coelho "Veronika otsustab surra" (1998)

"Veronika oli tähele pannud, et paljud, keda ta tunneb, on rääkinud teiste läbielamisest tooni, nagu oleks neil siiras huvi aidata, aga sisimas tunnevad nad teiste kannatustest heameelt, sest see kinnitab kui õnnelikud nad ise on ja kui helde on elu nende vastu olnud."

"Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada."

"Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on."

"Tänapäeval on lipsust saanud orjuse, võimu ja ükskõiksuse sümbol... Lipsu ainus funktsioon seisneb selles, et kui koju jäädes ta kaelast ära tirida, tekib tunne, et oled millestki vabanenud, kuigi ei tea täpselt, millest."

"Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud?"