J. Marias "Nii valge süda"

 Võib-olla just sellepärast me loemegi romaane ja ajalookroonikaid ja vaatame filme: et leida analoogiat, sümbolismi, et ära tunda, mitte et midagi uut teada saada. Jutustamine moonutab, ja kui me sündmusi umbes jutustame , siis me moonutame neid, me vääname neid ja pöörame nad vahel lausa vastupidiseks, sest kõik jutustatu muutub ebatõenäoliseks, ebamääraseks isegi siis, kui see on tõsi; tõde ei sõltu sellest kas miski tegelikult oli olemas või toimus, vaid sellest, kas see jääb varjatuks, teadmata ja ümber jutustamata, sest niipea kui seda jutustatakse, näidatakse või ilmutakse, ükskõik kui tõelähedaselt seda ka ei tehtaks, kas televisioonis või ajalehes, kas tegelikkuses või elus või lausa tegelikus elus endas, muutub toimunu kohe osaks mingist analoogiast või mingiks sümboliks, ja fakte pole enam olemas, on vaid millegi äratundmine. Ehkki öeldakse, küllap tõde juba välja tuleb, ei ole see tegelikult nii, sest ainus tõde on just see, mida keegi ei tea, mida teistele edasi ei anta, mida sõnade ega kujundite keelde ei tõlgita ja mis jääbki varjatuks, ilmutamata.

Kui mitte kedagi mitte kunagi mitte millekski ei sunnitaks, siis jääks maailm seisma, kõik hulbiksid igavesti üleüldises kõhkluses ja määramatuses. Inimesed tahavad ainult magada, enneaegne kahetsus halvab meid, sest on nii õudne kujutleda, mida võivad kaasa tuua sammud, mis meil veel astumata on; sellepärast ongi poliitikud nii hädavajalikud- peavad tegema otsuseid, mida teised iialgi ei teeks, kuna nad on tardunud kahtlustesse ja tahtejõuetusse.

 Mul oli tõepoolest kiire, kuna ma teadsin, et seda, mis mul praegu kuulmata jääb, ei kuule ma enam mitte iialgi: seda siin ei saa uuesti ette mängida nagu lindistuse kuulamisel või video vaatamisel, kus linti saab alati tagasi kerida, vaid siin läheb iga tabamata ning mõistmata jäänud sosin igaveseks ajaks kaotsi. Sellepärast ongi halb, et meiega juhtub nii palju asju, mis jäävad talletamata, veel enam, mis jäävad ka teadmata, nägemata ja kuulmata: neid hiljem taastada ei ole enam võimalik. Kui me ei olnud ühel teatud päeval koos, siis täpselt selsamal päeval koos olla ei saa me enam mitte iialgi; kui meile helistati ja taheti midagi öelda, meie aga ei võtnud toru, siis see jääb alatiseks ütlemata, igatahes neidsamu sõnu ja täpselt sellessamas meeleolus ei öelda enam kunagi; tulevikus on kõik juba pisut erinev või täiesti erinev üksnes seetõttu, et argus ei lasknud meil mõne inimesega rääkida. Aga isegi siis, kui me olime telefonihelina ajal kodus või kui me julgesime rääkida, saime oma hirmust võitu ja unustasime kõik riskid, isegi siis ei kordu see enam mitte iialgi ning järelikult jõuab ükskord kätte hetk, mil on ükskõik, kas me olime koos või ei olnud, kas me võtsime telefoni või ei võtnud, kas me julgesime kellegagi rääkida või olime vait. Isegi kõige sügavamale meelde sööbinud asjadel on oma kestus, täpselt samuti nagu ka neil, mis ei jäta endast mingit jälge, või isegi neil, mis jäävadki toimumata.

Mõnikord on mul tunne, et tegelikult ei juhtugi midagi, sest miski ei juhtu ju muust sõltumatult, miski ei kesta, ei ole igavene ega püsi ka igavesti meeles, ning ka kõige üksluisem ja rutiinsem elu tühjendab ja eitab iseennast oma näivas kordumises seni, kuni enam miski ega keegi pole see, mis nad varem olid; maailma mannetut ratast ajavad ringi mäluta olendid, kes kuulevad, näevad ja teavad vaid asju, mida ei räägita, mis ei juhtu, mis pole tunnetatavad ega tõestatavad. See, mis on, ei erine sellest, mida tegelikult polegi; see, mille me käest laseme või tähelepanuta jätame, ühtib sellega, millest kinni haarame ja millesse klammerdume; kogetu on sama mis see, mida me proovinud pole - ja ikkagi kulub terve meie elu valimise, äraütlemise ja sorteerimise peale, kulub piiride tõmbamise peale asjade vahele, millel tegelikult vahet ei ole, mida aga meie püüame üksteisest eristada, sest ainult nii saab meie loost üks terviklik lugu, mida on võimalik meelde jätta ja ümber jutustada.

Mingile teole ässitamine pole ju muud kui sõnad, omanikuta sõnad, mida saab tõlkida, mis korduvad häälest häälesse, keelest keelde ja sajandist sajandisse, alati ühed ja samad ning alati õhutamas inimesi ühtedele ja samadele tegudele, nii kaua kui maailmas on olnud inimesed, on olnud keeli ja kõrvu, mis neid sõnu kuulevad. Ühed ja samad teod, millest keegi kunagi ei tea, kas ta tegelikult tahabki nende täideviimist või ei, alati tahtmatud teod, mis tegelikkuseks saades enam sõnadest ei sõltu, nad kustutavad sõnad maha ning jäävad irdu kõigest, mis oli enne ja tuleb pärast, sest teod on ainulised ja pöördumatud, sõnu aga saab üle rõhutada ja üle korrata, neid võib ka ümber lükata või ümber öelda, maha salata või tagasi võtta, ja lõpuks võivad sõnad ka muunduda või ununeda.