Kunagi oli eneseupitamine tõepoolest iseenesestmõistetav ja ahnus ning silmakirjalikkus igapäevased asjad. Nüüd me elame aga palju intelligentsemal, palju kaastundlikum ja tolerantsemal ajal, ning iga, ükskõik kui avalikul positsioonil oleva inimese isiklik ja kahjutu harrastus ei ole, on kohatu ka vanamoodne šantažeerimiskunst ja oma veatust rõhutav käre moraliseerimine.
Nii idiomaatilises ja nüansseeritud keeles,
kui seda on inglise keel, on valetõlgendused kerged tulema. Piisab vaid rõhu
nihutamisest, kui tegusõnast saab nimisõna, teost asi; omadus, sõltuvalt
lausest muudab sisu. Perfektsusest- täiuslikust, tehniliselt suurepäraselt,
hästi teostatud teost – saab ainsa lingvistilise hoobiga perfektsus- täisminevikulisus,
möödunud, olnu.
Ajakirjandus on teatud mõttes nagu
teadus: kõige paremad ideed jäävad püsima nii ehk teisiti ja intelligente
opositsioon ainult karastab neid.
Aeg-ajalt, kui rong kiirust
lisades Londonist kaugenes, oli näha maastikku ja sellega koos ilu algeid või
vähemalt mälestust ilust, ent sekundi jagu hiljem kadus seegi jõkke- mida
hoidsid vaos betoonist kaldad- või ei tea kust ilmunud põllumajanduslikku
kõnnumaasse, mida ei ääristanud ükski hekk ega puu, ainult maanteed, uued
maanteed, mis sondeerisid väsimatult, häbitult pinda, justkui olekski ainus
asi, mis üldse midagi loeb, olla kusagil mujal. Võttes arvesse kõikide teiste
elusvormide heaolu maapeal oli inimene kui eksperiment mitte lihtsalt
ebaõnnestunud; see oli olnud algusest peale viga.
No comments:
Post a Comment